Me kõik teame, et C-vitamiin on oluline immuunsüsteemi tugevdaja Aga kas olete kuulnud, et C-vitamiin mängib üliolulist rolli ka veresoonte tervise tagamisel ning et piisavas koguses C-vitamiini aitab tõhusalt ennetada insulti ja infarkti?

Jaapanis   läbi viidud uuringu käigus selgus, et inimestel,  kel on  veres  kõrgem C-vitamiini tase,  on tervelt   70%  väiksem tõenäosus saada  insulti.  Sama hüpoteesi kinnitas ka Soomes 2002. aastal  tehtud  teadustöö, mis näitas, et  madalama C-vitamiini tasemega  inimestel on ligi  2,4 korda suurem insulti haigestumise risk.
Kaasaegses meditsiinis kasutatakse infarkti ja insuldi ennetamiseks verevedeldajaid (Marevan ja co). Järjest suuremat  populaarsust  kogub  ka väikestes doosides manustatav  nn. südameaspiriin. Samas ei puudu ka neil  ravimitel sarnaselt teistele medikamentidele  tõsised kõrvaltoimed.  Nii näiteks tõestasid uuringud, et aspiriini pidev manustamine tõstab vanusega kaasneva maakula degeneratsiooni  ehk kollatähni kärbumise  ohtu, mis on eakatel  üheks  sagedasemaks  pimedaks jäämise põhjustest.
Kuidas C-vitamiin meid siinkohal siis aidata saaks?  Väga lihtsalt.  Teatavasti  on meie veresooned  tehtud  sidekoest, mille üheks olulisemaks komponendiks on kollageen.  Küllaldane kogus C-vitamiini  on aga kvaliteetse kollageeni sünteesi  üheks võtmefaktoriks.  Muu kasiliku kõrval on  C-vitamiinil ka   verdvedeldav toime.   Ja lõpetuseks  ei tasu ära unustada fakti, et C-vitamiin on oluline antioksüdant,  mis aitab  kahjutuks teha organismis pidevalt tekkivaid vabu radikaale. Inimkeeli tähendab see, et  C-vitamiin kaitseb meie keha  sõna otseses mõttes läbiroostetamise ehk korrodeerumise eest.

C-vitamiini elutähtsast toimest annab tunnistust seegi, et haigestumise korral suureneb pea kõigil loomadel  märgatavalt nende maksa ja neerude poolt sünteesitava  C-vitamiini tootmine.  Inimesed, primaadid, merisead ja teatud nahkhiireliigid  on selle võime evolutsiooni käigus aga kahjuks minetanud. Kahekordse Nobeli preemia laureaadi ja  C-vitamiini teraapia pioneeri Linus Paulingu arvamuse kohaselt juhtus see põhjusel, et värsked C-vitamiinirikkad viljad oli aastaringselt saadaval ning nii puudus kehal vajadus seda ise sünteesida.  Isegi geen, mis vastavat ensüümi (L-gulonolaktoon oksidaasi) aktiveerima  peaks, on meil endiselt olemas, kuid nüüdseks mittetoimiv.
Üllatavana võib mõjuda fakt, et loomade kehad sünteesivad C-vitamiini   glükoosist. Samas  on  see  loogiline,  kuna  glükoos ja C-vitamiin on oma molekulaarselt struktuurilt  võrdlemisi sarnased.   Ka rakkudesse sisenemiseks  kasutavad glükoos ja C-vitamiin  samu retseptorkohti ehk teisisõnu, võistlevad  omavahel  rakkudesse  pääsemise eest,  ja seda nii inimestel kui loomadel.   Nii võib   eeldada, et suhkrurikka eine söömise järel  ei omasta  meie keha C-vitamiini enam tõhusalt, kuna rakkude retseptorid on juba kinni.  Ja kui vaadata, mida  inimesed  tänapäeval reeglina söövad, siis ei teki küsimustki, kas rakku sisenemisel jääb  ukse taha glükoos või C-vitamiin…
C-vitamiini ametlikult soovitatav päevane kogus (RDA)  on   50–100 mg meeste  ja     45–75 mg naiste puhul,   Linus Pauling  aga soovitas  tarbida tervelt 1000 mg  2 korda  päevas. Teadusringkondades polemiseeriti  niisuguse „jultumuse“  üle  tollal ägedalt, seda enam, et Pauling propageeris  suure  koguse  intravenoosse  C-vitamiini manustamist   ka vähiraviks (teraapiat kasutatakse praeguseni  edukalt paljudes alternatiivsetes vähikliinikutes).
Kui  aga võtta aluseks  tervete loomade organismis  igapäevaselt toodetav  C-vitamiini kogus ja kohaldada need andmed inimesele, saamegi tulemuseks, et  hüpoteetiliselt toodaks terve inimene vastava ensüümi olemasolul  igapäevaselt 2000-4000 mg C-vitamiini.  Võrdluseks, et   kui kohaldada inimese parameetrid  primaatidega, kelle keha  samuti C-vitamiini toota ei suuda, siis tuleb välja, et  ahvid söövad päevas oma normaalse toidusedeli osana  3000-4000 mg C-vitamiini.  Ja selle teadmise valguses ei tundugi  Linus Paulingu soovitused enam nii   jumalavallatud…  Võib olla aitab ametlikult soovitatav C-vitamiini mikrokogus tõesti ära hoida skorbuuti,  kuid  kahtlemata on see   hoomamatult  kaugel doosist, mis  arterite tugevust ja keha üldtoonust  tõhusalt  tõsta võiks.
Parimad biosaadava C-vitamiini allikad on tsitruselised, kiivid ja eestimaine  kibuvits ning astelpaju, samuti paprika, maasikad, brokoli, lillkapsas ja ürdid (petersell ja tüümian).  Purgivitamiini fännidel   tuleks kindlasti eelistada looduslikku, taimedel  (kibuvitsal, tsitruselistel, acerola kirsil etc.)  põhinevat C-vitamiini  ning hoiduda sünteetilisi magusaineid sisaldavatest  vitamiinidest.  Mao ülehappesuse ilmingute korral on soovitav kasutada  C-vitamiini vähemhappelisi,  mineraalidega (Mg, K, Zn) puhverdatud  askorbaadi vorme või esteriseeritud C-vitamiini.
Personaalse sobiva koguse kindlaksmääramine sõltub iga inimese organismi eripärast. Intergratiivse meditsiini esindajate soovitused algavad  1 grammist ja ulatuvad äärmuslikel juhtudel  isegi  rohkem  kui 10 grammini päevas.   Haigusnähtude ilmingute puhul tuleks  igapäevast doosi tunduvalt suurendada.  Üleannustamist  ei pruugi  paaniliselt  karta, kuna  C-vitamiin on vesilahustuv ning  ülejääk  väljutatakse  organismist.  Liigne kogus   annab end  tunda  gaaside või  õrna osmootse kõhulahtisusena.  Hoolimata laialt levinud eelarvamusest pole tõsiseltvõetavat teaduslikku kinnitust  leidnud  ka kahtlus, nagu võiks ohtralt manustatav C-vitamiin  aidata kaasa oksalaatkivide tekkimisele neerudes.
NB! C-vitamiini suured kogused segavad verevedeldajate toimet ning võivad reageerida teatud amfetamiinidega, mida kasutatakse narkolepsia ja ADD raviks.