Leidsin täna ühe loo.
Lugu ise räägib enda eest.

Ühel õhtul tuli ema väsinuna töölt koju ning tegi õhtusöögi. Ta pani isa ette moosipurgi ja täiesti ära kõrbenud röstsaia. Ma märkasin kohe, et sai oli mustaks kõrbenud, kuid ma ei öelnud midagi. Tahtsin näha, kas ka isa seda märkab. Isa aga hakkas hoopis saia moosiga sööma ning küsis, kuidas minu päev möödus. Ma ei mäleta, mida ma vastasin. Kuid peagi kuulsin, kuidas ema kõrbenud saia pärast vabandas. Ma ei unusta iial, mida mu isa ütles. "Aga kallis, mulle meeldibki kõrbenud sai!". Hiljem, magama minnes, küsisin ma isalt, kas talle tõesti meeldib kõrbenud sai? Isa kallistas mind ning ütles vaikselt:" Emal oli täna väga raske päev ning ta oli väsinud. Kõrbenud sai ei tee kellelegi haiget, kuid sõnad võivad vägagi haiget teha".