Idee tekkis Cleo McVickeril ja tema vennal Noal 1933. aastal; nad tahtsid luua mittetoksilise ja vormitava vahendi tapeedi puhastamiseks. Pärast Teist maailmasõda saabusid aga nafta- ja gaasipõhised ahjud ning tapeetide puhastamise vajadus kadus. Kui Cleo suri, otsustas tema poeg tapeedipuhastusäri üle võtta, kuni ühel päeval 1955. aastal nõudis tema sõber Kay Zufall, et ta peaks müüma plastiliini lastele kunsti- ja käsitöömänguasjana.