Ema, ma läksin oma sõpradega peole ja mäletan seda, mida sa ütlesid - ärge jooge. Sa palusid seda, sest ma pidin sõitma peale seda. Seega jõin ainult limpsi. Ma olin uhke enda üle, sest järgisin nõu. Vastupidi, kuid sõbrad, ma tegin õige valiku. Kui pidu läbi, läksid kõik auto peale, kuigi nad ei olnud sõiduvalmis. Ma teadsin et mina olen kaine. Ema, ma ei suutnud ette kujutada, mis mind ees ootas ... Nüüd magan asfaldil ja kuulen, kuidas politseid räägivad ... Veri on mööda asfalti ja ma püüan kõigest jõust olla nutmata ... Kuulen arstid ütlevad, et ma ei tule sellest välja ... Ma olen kindel, et see teine sõber, kes sõitis, ei arvanud, et sõidab nii kiiresti. Lõppude lõpuks, tema oli otsustanud juua ja mina pidin nüüd surema. Miks nad teevad nii ema?!?! Kuigi teavad, et hävitavad elusid. Valu, mida tunnen on nagu oleks mind löödud mitmete nugadega. Ütle õele, et ta ei kardaks ja isale, et ta oleks tugev. Keegi oleks pidanud ütlema sellele sõbrale, et ei tohi juua kui kavatseb sõita.
Võib-olla kui tema vanemad oleksid rääkinud selle talle nagu sina mulle, oleksin ma veel elus. Hingamine muutub üha nõrgemaks ja mind hirmutab see ema. Need on minu viimased hetked ja ma olen nii meeleheitel! Tahaksin nii kallistada sind ja öelda sulle kui palju ma armastan sind ... Ma armastan sind ema ... Hüvasti ...
Need sõnad kirjutas üks ajakirjanik, kes oli õnnetuspaigale sõitnud, kus oli antud eelnevalt teada raskest avariist paari hukkunuga. Tüdruk sosistas enne oma surma need sõnad ja vapustatud ajakirjanik kirjutas need üles.
Sama ajakirjanik alustas kampaaniat nimetatud teemadega joobes liiklemise vastu. Kui sa loed seda sõnumit, kuid ei avalda seda või kustutate selle, kaotate võimaluse, isegi kui sa ise ei joo ja Sind see ei puuduta, anna teistele mõista, et sinu elu on ohus ...