Pihlakamarjad väga kasulikud. Neid tasub korjata täisküpsusel, esimeste külmade saabumisel, sest marja maitse muutub külmade tulekul magusamaks, vähem mõrkjaks ja mahlasemaks. Marjades toimuvad külma mõjul biokeemilised muutused, toimub hüdrolüüs glükoosiks ja fruktoosiks. Marjades on tärklist, mis samuti muutub suhkruks. Külm muudab isegi pektiinaineid. Lahustuva pektiinaine kogus suureneb ja mittelahustuv langeb. Õunhappe ja parkainete osakaal väheneb. Vanasti korjati marju metsast ja hoiti heinaküünis heinte sees, pööningul või aidas. Tänapäeval on kodudes külmikud ja marjadega toimetamine lihtsam. Soovitav on korjata näiteks terved kobarad koos sinna kuuluvate lehtedega ja asetada need ööpäevaks sügavkülma, et sellest valmistada mahla, siirupit või kompotti või jättagi sügavkülma toorena kasutamiseks talve jooksul.

Pihlakad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Meditsiin soovitab pihlakaõite ja kuivatatud pihlakaviljade teed maksa-, neeru-, seedetrakti haiguste leevendamiseks ning verejooksude ja köha leevendamiseks. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et pihlakaviljade tee alandab lipiidide kogunemist maksas ja kolesteroolisisaldust veres ning omab antibakteriaalset toimet.

Pihlakamarjad – on suure vitamiinisisaldusega. Pihlakate mõrusust ei tasu peljata – pista marjad sügavkülma, sest külm  aitab seda leevendada. Pihlakamarjad on rikkad mitmetest vitamiinidest, nagu C, D, K, E, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit jt. Marjade väärtus on sedavõrd suur, et päevas piisab vaid 10-15 suhu pistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid. Tervise turgutamise eesmärgil võib pruukida marjadest tehtud mahla, siirupit, püreed, teed või marju koos meega. Kuid mitte ainult need, vaid ka kõik toidud-hoidised pihlakamarjadest turgutavad meie organismi. NB! Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis pole soovitatav neid korraga toorelt palju süüa.

Kuna pihlakavilju söövad inimesed harva, siis eeskätt sobivad nad mahla valmistamiseks. Mahla võib valmistada nii värsketest, kui külmutatud marjadest. Viljad pressitakse koos kobaratega. Eriti hästi sobib pihlakamahl õunamahlaga (1 osa pihlakat ja 4 osa õuna).

Kuivatatud pihlakaid võib segada erinevate salatite vms hulka, kultuurpihlakatest sobib valmistada moosi. Näiteks sordid „Vene pihlakas“ ja „Gratnaja“. Moosi maitse meenutab küllaltki palju hoopis pohlamoosi.

Marjade kuivatamine

Õigesti kuivatatud marjad säilitavad oma toiteväärtuse. Kui korjate pihlakaid koos kobaratega, siis enne kuivatamist puhastage nad raagudest (kuivanud viljadelt on neid võimatu eemaldada). Kuivatage algul ühekordse kihina paar päeva päikesepaistel ning edasi 40-60 kraadi juures praeahjus tihti segades.  
Kui soovite pihlakatest valmistada ainult teed, võite kuivatada ka kobaratena tuuletõmbuses katusealuses. Eemaldada tuleb kindlasti mustaks tõmbunud viljad.

Lõpetuseks üks mõnus magustoit, mida tasub kindlasti järgi proovida:

Pihlakamarja-kohupiimavaht

Võta 0,75 liitrit sügavkülmutatud pihlakaid. Keeda marju 15 minutit ning
purusta mikseriga, lisades 100-150g suhkrut. Vahusta 250 g vahukoort 100g suhkruga, lisa vaniljemaitselist kohupiimapastat ning sega. Oota, kuni pihlakapüree on jahtunud, lisa see kohupiimasegule ning mikserda veelkord kergelt.



Kasutatud materjale- loodusajakiri.ee , jonnipunni.blogspot , apotheka.ee