Kolmekuningapäev on jõuluaja lõpu tähtpäev, mil pühad toast välja pühitakse.

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades jõuluaja lõpuks.Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks.

Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv.

Mis on CMB - Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar – kolme kuninga nimetähed. Tegelikult küll lühend väljendist "Christus mansionem benedicat" (Kristus õnnistab seda maja).

Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

Ikka öeldi "pühad pühitakse välja kolmekuningapäeval". Siis viidi toast pühadeõled ja uuemal ajal kasutusse tulnud jõulupuud välja. Vanasti oli see ka päevaks, kui laudast too äärimselt oluline luuast ja õlgedest valmistatud tõrjemaagiline ja võõrast silma kartev nö. "lehmade jõulupuu" ka välja toodi.
Tuppa toodi veidi uusi heinu ja õlgi, aga mitte enam kenaduse või pühade pärast vaid järgmiseks aastaks viljasaagi ennustamise tarvis.
Kolmekuningapäevaga algas vanasti paljudes kohtades kosjaskäimise aeg – jõulude ajal polnud aega nende asjadega tegeleda.
Igasugust mehelemineku-maagiat ja ennustamist tehti. Ja kui kolmekuningapäeval juhtuti katusel istuvat varest märkama, siis olid kosjad enam kui kindlad.
Aga ega igat kosilast ju ei tahetud ka kohe võtta. Ikka tähtis oli, et mismoodi see elu saab olema ja kui palju tahtjal ka seda va' varanatukest on.
Selletarvis pidi tüdruk kolmekuningapäeval kõrtsi juures tolle noormehe hobust valvama, keda kosja teati või oodati või arvati tulevat. Siis tüdruk pidi oma suurrätiga salaja tulevase kosilase hobuse selga pühkima ja kohe koju minema. Kodus mindi üles toapeale ja laotati seal hobusepühkimise rätik maha, kuhu peotäis viljateri või herneid või muid sarnaseid asju hooga peale visati. Siis vaadatigi – et kui rätiku peale jäi rohkem teri pidama, kui maha läks, oli tulevane kosilane rikas mees. Kui aga enamus teri maha veeres või libises, siis polnud sealtpoolt mingit jõukust oodata.
Tüdrukud tegid magamaminnes oma voodi alla igasuguseid kavalaid püüniseid küll veeklaasidest küll puupilbastest - neisse loodeti öösel unes peigmeest kinni jäävat või end’ niisama ilmutavat. Mõni sõi teiste soovituse peale suisa 9 heeringat saba ees ajades ära, et siis öises veepakkujas oma tulevast ära näha.

Ja nagu ikka aastalõpu pühade aegu, ei tahetud ka kolmekunigapäeval võõrast naisterahvast varahommikul oma ukselävel esimese külalisena näha. Ikka usuti, et naine toob kurja … või siis vähemalt tuleb midagi ära viima – kas viljaõnne või loomaõnne.
Tõrjemaagilistest rituaalidest oli üsna levinud ustele ja seintele kurja ära hoidvate ristide joonistamine, kaevu visati ka kolmest õlekõrrest tehtud rist, siis pidi vesi hea püsima. Mõni viskas vel peotäie soola ka takkajärgi, et päris kindel olla.
Mõnel pool usuti, et kolmekuningapäeva öösel muutub kaevuvesi viinaks – sellepärast oli kombeks kõik järgmise päeva vesi just kolmekuningapäeva öösel ämbritega kaevust välja tuua, kusjuures igast ämbritäiesti võeti justkui kontrollides üks lonks. Kui seda viina ikka kuidagi ei õnnestunud välja vinnata, siis pandi see ikka veetõstja süüks . Nimelt pidi toda õiget ämbritäit niimoodi välja tõstetama, et ühtegi tilka maha ei läigataks – muidu ei püsinud kaevuand viinana niigi kaua, et suuni jõuaks tõsta.
Need naised, kelle mees oli natuke ula peal hakanud käima, tegid jälle sellist kavalust, et võtsid salaja mehe aluspükstelt nööri ära ja sidusid selle omale ümber jalasääre – siis mees ei pidanud enam teisi naisi sugugi tahtma.
Nüüdsel ajal on kombeks õnne valada aastavahetuse öösel, aga vanasti tehti seda kolmekuningapäeva õhtul. Ja ikka mitu õnne valati. Aga kõigepealt valati majaõnn, siis valati hobuste õnn ja alles siis hakati inimeste õnne valama – ikka iga inimese nime peale eraldi.
Kolmekuningapäevane selge hommik ja pakasene külm ennustavat heinaajaks suurt kuuma ja ja kuiva ilma. Härmas mets aga tõotas rikkalikuu viljasaaki ja head õunaaastat. Kui aga kolmekuningapäeval tuul okstelt härmatise maha raputas, siis öeldi samamoodi suvel õunte ja marjadega juhtuvat. Kolmekunigapäevane tuisk aga ennustas aastaks palju surma ja haigusi ning vihmast jaanipäeva.