Kui laps käitub mittesobival viisil võib ahvatlev tunduda mõte last karistada: keelata tal televiisori vaatamine, arvutiga mängimine või laps üleüldse ,,paha lapse toolile” saata. Pealtnäha võib tunduda, et taoline kiire karistus või ,,tagajärg” lapse pahateole tõepoolest aitab. Probleem on aga selles, et negatiivsed tagajärjed ja karistused ei aita lapsel õppida seda, kuidas oma sobimatut käitumist muuta. Selle asemel, et last sobimatu käitumise eest karistada, on oluline lapsele õpetada, kuidas edaspidi asju paremini teha.
Siin teile lugemiseks sisukas ja praktiline artikkel, mis pärineb teadlikvanem.ee keskkonnast.
Lapsevanemate koolitaja ja veebilehe positiveparentingconnection.comautor Ariadne Brill annab nõu, kuidas last karistamise asemel paremini käituma suunata.

Miks pole karistustest kasu?

Oled sa kunagi sundinud järele mõtlemise toolil istuma ning näinud selle tagajärjena vaid karjuvat ja põgeneda püüdvat last? Nö ,,paha lapse tool” või ,,järelemõtlemistool” ei anna lapsele võimalust pahateost õppida. See on lapse jaoks hoopis emotsionaalselt kurnav ning hirmutav. Kui lapsed käituvad sobimatult, võib sellel olla mitmeid põhjusi: vajaliku informatsiooni või vajalike oskuste puudumine, lähedustunde puudumine, frustratsioon, hirm, ülekoormus… Karistamine muudab asjad lapse jaoks veelgi hullemaks ja negatiivsed tunded veelgi tugevamaks.

Mis paneb lapsed paremini käituma?

Lapsed käituvad hästi, kui tunnevad, et neid julgustatakse ja toetatakse, neil on tunne, et saavad hakkama ning nende emotsionaalsed vajadused on täidetud. Seega, kui tahame mõjutada oma lapse käitumist positiivses suunas, peame jälgima, et eelpoolmainitud vajadused oleks täidetud. Ütlusel, et lapsed vajavad armastust kõige enam siis, kui nad käituvad viisil, mil nad seda kõige vähem väärivad, on tõepoolest tõepõhi all. Lapsed vajavad juhendamist ja aktsepteerimist, seda eriti siis, kui tahame, et nad suudaksid oma käitumist positiivses suunas kujundada.

Lapsed ei sünni siia ilma eelteadmistega selle kohta, mis on õige ja mis on vale. Küll aga on neil valmisolek seda kõike õppida. Kui tahame, et lapsed suudaksid õppida heal ja halval vahet tegema ning oma käitumist ka vastavas suunas kujundada, peame looma neile keskkonna, kus on turvaline võtta riske ja teha vigu ning vajadusel ikka ja jälle uuesti proovida.

Alljärgnevalt on välja toodud kolm sammu, kuidas aidata lapsel paremaid käitumisotsuseid teha ning sobimatut käitumist muuta:

1. Peata tegevus ja selgita: Tee seda lapsele lähenedes ja temaga kontakti luues. Kui vähegi võimalik, väldi eemalt näägutamist ja sobimatule käitumisele tähelepanu juhtimist ise kaugemal olles. Selle asemel kasuta õrna füüsilist puudutust (näiteks õrnalt õlale või käele toetamist) ja neutraalset, mitte ähvardavat häält. Kalgid sõnad, karjumine ning füüsiline karistamine võtavad ära lapse võime õppida.

Selgita põhjuseid, miks sa konkreetset asja ei luba, kuid tee seda lihtsas ja selges keeles. See suurendab lapse võimet tulevikus õigeid otsuseid langetada. Ütle näiteks: ,,Ma olen mures, et sa võid haiget saada.” või ,,Raamaturiiul on raamatute, mitte ronimise jaoks.”

2. Ära keela lapsel põhjendada, miks ta midagi sinu arvates sobimatut tegi. Püüa hoopis tema vaatenurka ning motiive mõista. Näiteks, kui juhtub, et laps midagi katki teeb, ära küsi ,,Miks sa selle ära lõhkusid?” või ,,Miks sa küll midagi sellist tegid?”, vaid uuri ,,Kas sa saad mulle öelda, mida sa teha püüdsid?”

Väikesed lapsed ei hakka reeglina oma valikuid selgitama viisil, nagu seda neilt eeldame. Mõnikord ei mõistagi me põhjendust, mis nad välja toovad. Kui meie jaoks tundub liimi mahatilgutamine mõttetu ja lubamatu, siis lapsepoolseks põhjenduseks võib olla asjaolu, et ta tahtis näha, kuidas see täpsemalt maha tilgub. Pea meeles, et lapsed õpivad maailma tundma seda katsetades. Nõudmised, katsetamised või kõik see, mida meie nimetame piiride testimiseks, on täiesti normaalne ja eakohane käitumine laste jaoks.

3. Paku alternatiive. Kui kuulame ära laste teguviiside tagamaad ning võtame arvesse asjaolu, et lapsed peavadki katsetama ja õppima, on meil lihtsam leida sobivat alternatiivi, mille juurde last suunata. Kui mõelda liimi mahatilgutamise näite peale, siis antud olukorras saaks lapsele anda näiteks mõned vanad mänguasjad või klotsid liimimise katsetamiseks.
Millega tahes ka tegu poleks, on oluline, et nurgas istumise ja karistuse kandmise asemel saaks laps näha teistsuguseid võimalusi konkreetse olukorraga toimetulekuks.

Kas karistuse ärajätmine tõesti töötab?

Nii eelpoolmainitud kui ka teiste lapsesõbralike kasvatusvõtete kasutamine aitab tõepoolest lapse käitumist muuta. Need töötavad, sest need aitavad lapsel õppida tundma meie ootusi nende käitumise suhtes nii, et nad ise tunnevad end samal ajal hästi ja armastatuna, mitte isoleeritu, eemaltõugatu ja frustreerituna.

Tagajärgede õpetamine ei pea kasvatusmeetmetest välja jääma. Neid tuleb õpetada vaid last arvestaval viisil, näiteks asjade loomulikke tagajärgi näidates, lapsel rahuneda aidates jne.

Allikas