©koduhaldjas.blogspot.com.ee. Toetab Blogger.

Erinevaid surmaendeid ja kombeid.

by - esmaspäev, oktoober 21, 2013



  • Sügis on päriselt käes. Päikest ja koos sellega ilmavalgust jääb aina vähemaks. Mets muutub tasapisi kuldseks ning seejärel raagseks ja vaikseks. Mõnel õhtul ja hommikulgi on kõik udusse mattund. Udus liiguvad hinged. On hingede aeg. 
    Salapärane põranda praksumine, koputused aknale laepealsed mütsatused ja pärani vajuvad uksed – neis kõigis võib tõlgendada surmaendeid.
    Surm oli kurb ja paratamatu sündmus ning ajendas otsima mitmesuguseid surmaendeid. Üldine oli uskumus, et kuuldud koputused ja kolistamised ennustasid surma. Loomulikuks suremise ajaks peeti kas kevadet, kui puud lehte lähevad, või sügist, kui lehed langevad. Siis lahkunud hingedel pidi edasine tee olema kergem. Kõige parem oli surra päeval ja ilusa ilmaga. Tuisu ja tormiga surid kurjad inimesed ja nõiad. Suremise kergendamiseks oli mitmesuguseid võtteid. Vana tava oli avada selleks uks või aken. Üldine, kristlikust maailmavaatest mõjutatud arvamus oli, et kergelt sureb see, kes oma salajased asjad javarjatud patud üles tunnistab ja andeks palub.
    Hulgaliselt on juhte, kus surma ennustajana on nähtud lindu või mõnd muud loodusest tulenevad märki.

    Inimhääled: inimest hüütakse nimepidi, kusjuures hüüdjat ei ole teada.
    Koputused, eriti kolm koputust, kusjuures läheduses pole kedagi. Koputused on Eestis levinuim surmaenne. Üks allikas on jutustanud: „Kaks aastat tagasi uppus Moskva lähistel minu õe Salme poeg jões supeldes, saime seda hiljem teada. Aga sel ööl, kui päeval õepoeg uppus, koputati kõvasti meie aknale. Oli ilus vaikne juunikuu öö. Tõusin üles ja läksin aeda vaatama, kes koputas. Ükski koer ei haukunud ja ükski leheke ei
    liikunud puu otsas, kedagi ei olnud kusagil. Ju Kalle vaim andis enesest märku, et teda ei ole enam. Koputus tähendab alati surma.“
    Uksekella- või telefonihelin, vastama minnes ei leita kedagi ega kuulda helistajat.
    Seletamatu müra. Laest lubja või seinalt pildi mahakukkumine. Lae peal kõndimise hääl, salapärane lauakolin.
    Oluliseks surma saabumise märguandeks on kella seismajäämine.
  • Unenäod
    Tänapäeval levinuim ja inimeste poolt tõsiseltvõetavaim surmaennete rühm. Ilmastikunähtused ennustavad surma, surm ilma. Unenägude surmaended on järgmised.
    Igapäevased tööd: maakündmine, kraavikaevamine, viljalõikus, uute hoonete ehitus, toa- ja pesupesemine, lehmalüpsmine, puu raiumine või kandmine.
    Hääled: unes kellegi hüüdmine või kõnetamine. Eesti rahvausundi järgi ei tohtinud unes hüüdmisele vastata.
  • Surnu ja sant. Levinud uskumus, et kui surnu annab unenägijale midagi, siis see on hea märk, ja vastupidi. Unes nähtud võõrast peetakse halvaks endeks.
    Kristlikud motiivid: kirikuõpetaja unes tähendab surma. Ingel unes ei tähenda head.
    Inimese ihuliikmed: juuste lõikamine ja hamba murdumine tähendavad surma. Peakatte kaotamine unes tähendab leina.

    Surnuga seotud tavad.

    Surnu tõsteti koos õlgedega redelile või laudadest kokku löödud lautsile ja pesti puhtaks. Pesemiseks tarvitatud viht ja seep pandi hiljem kirstu, pesuvesi aga valati kohta, kus keegi ei käinud. Õled ja lavats põletati. Surirõivaste värv oli valge. Kui surnu oli veel majas, ei tohtinud sealt midagi välja anda, et mitte õnnetust tuua. Surnut ei tohtinud üksi jätta ning öösel surnut valvati. Surnuvalvajate traditsiooniline toit oli soolaga keedetud herned ja oad. Kirstu panemisel pidi jälgima, et pisarad kirstu ei kukuks, sest muidu tõmbab surm leinaja kaasa. Kindlasti pandi surnule kaasa mõni münt. 
    Kirstupanekule järgnes surnuvaatamine, kuhu inimesi ei kutsutud, vaid kuhu tuldi ise. See võrdus jumalagajätmisega. Matustele mõnel pool kutsuti, mõnel pool mindi ise. Nii nagu ristsetele ja pulma, nii võeti ka matustele kaasa toidukott. Suur osa matusekombestikust on seotud rituaalidega, mille eesmärk oli tagada, et surnu ei leiaks teed tagasi ja ei tuleks kodukäijaks.

    Surnu kanti välja jalad ees ja pandi nii ka sõidukile. Tuba pühiti puhtaks ja praht visati surnule järele. Mõnel pool suitsutati tuba kadakatega, et tõrjuda surnu hinge ja puhastada õhku. Surnusõitjaid oli vana tava järgi kaks. Sõideti hästi kiiresti ja loogeldes, sest usuti, et kodukäija saab tagasi pöörduda ainult seda teed mööda, mida kasutati surnu viimiseks. Hauda ei tohtinud kaevata omaksed.

    Pärast surnuaialt tulekut järgnesid peied ehk söömaaeg lahkunu mälestuseks.Valitses uskumus, et ilma peiedeta jäänud surnud tulevad koju käima. Peiesöögist ei tohtinud midagi järele jääda ja mis jäi, valati maha surnule.

    Peiedele järgnes leinaaeg, kus välditi surnu nimetamist ja hõbeehete kandmist. Meeste puhul oli leinaaeg kuus nädalat, naiste puhul kuus kuud.

    Surnuga seotud ended 

    Kui surnukeha ei kangestu, ennustab see uut surma.
    Kui surnu jääb pühapäevaks koju, siis läheb talle keegi järele.
    Matusele minnes ei tohi surnule määratud asjad (küünlad, lindid) koju jääda, see ennustab uut surma.
    Surnuaiast ei tohi lille noppida.



    Allikas: Tiia Ristolainen, „Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis“ ja http://www.estonica.org/en/

    You May Also Like

    0 kommentaari

    Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.

    Translate