Küsimusele kas pragudega taldrikuid-tasse on mõistlik ära visata, või ikkagi kasutada, on mitu tõlgendust.

Mõranenud, katkised asjad sinu ümber peegeldavad mõranenud enesehinnangut Asjad ei purune mitte iseenesest, vaid siis kui miski on endas ja ümbruses tasakaalust väljas. Parandatud asi on- lapitud, ja tema energia ei ole mitte kunagi uus ega värske. (mõtle näiteks et kui kolid, uude korterisse- kas võtad siis kõik katkised asjad endaga kaasa või pigem püüad neist vabaneda?)

Kuid mõranenud ja katkistel asjadel on hiinlaste arvates inimesele väsitav mõju. Inimene mõttes parandab ja koristab ja seab asju nagu Monk oma arvates korrapärasemaks. Seega täpsem oleks öelda - kodus ei tohiks olla asju, mis meid väsitavad, mis meile midagi negatiivset meenutavad. Seejuures ei tuleks asjadesse suhtuda vaid teadlikult, vaid üle küsida ka alateadvuselt, kas ta on rahutu selle eseme suhtes või mitte.

Maailmas on aga üks rahvas ja nimelt Jaapanlased, kes hindavad väga kõrgelt just pragunenud keraamikat ja üldse seda, mida teised ei pea ilusaks... Seda nimetatakse Wabi-Sabiks - jaapanis on kombeks mõraga nõusid kullaga parandada. Selle jaapani kunsti ja filosoofia uba on selles, et kui elus midagi juhtub ja toimub näiteks lahkuminek, siis tuleb see koht ära parandada ja siis see jääb minevikku, mitte pole tegemist millegi põlastusväärsega. kullaga parandadatakse seepärast, et haavad ei ole midagi, mida peaks varjama, vaid need on osa sellest nõust, annavad talle omapära, kuuluvad ta minevikku.