Puusepp, kelle ma palkasin oma maja remontima, alustas esimest päeva ebameeldivautsega. Hommikul hilines ta purunenud rehvi tõttu tund aega, siis läks katki elektrisaag, seejärel ei läinud käima tema vana veoauto. ViisIn ta oma masinaga koju. Terve tee ei lausunud ta ühtegi sõna. Kui me tema kodu juurde hakkasime jõudma, kutsus ta mind oma perega tutvuma. Enne koduväravat palus ta hetkeks peatuda ühe väikese puu juures. Ta läks puu juurde ja puudutas mõlema käega puu oksi. Kodu ust avades muutus puusepp tundmatuseni. Tema päevitunud näkku valgus naeratus, ta embas oma kaht last ja suudles naist. Kui ma lahkusin, tuli ta mind saatma. Väravas väikses puu juures ei suutnud ma uudishimu maha suruda ja küsisin, miks ta enne puu juures peatuda tahtis.

"See on mu ebameeldivuste puu," vastas puusepp. "Ma mõistan hästi, et võimatu on vältida kõiki ebameeldivusi, mis töö juures tekivad, kuid ma annan endale aru, et need ei puutu naisesse ja lastesse. Seepärast riputan ma koju jõudes kõik ebameelduvused selle puu otsa. Hommikul võtan nad jälle maha. Ja huvitav," naeratas puusepp, "et kui ma lähen hommikul puu juurde neid maha võtma, siis neid peaaegu polegi sinna jäänud."


ÕPETAJAT OTSIMAS