Me kõik teame, et C-vitamiin on oluline immuunsüsteemi tugevdaja Aga kas olete kuulnud, et C-vitamiin mängib üliolulist rolli ka veresoonte tervise tagamisel ning et piisavas koguses C-vitamiini aitab tõhusalt ennetada insulti ja infarkti?
Jaapanis läbi viidud uuringu käigus selgus, et inimestel, kel on veres kõrgem C-vitamiini tase, on tervelt 70% väiksem tõenäosus saada insulti. Sama hüpoteesi kinnitas ka Soomes 2002. aastal tehtud teadustöö, mis näitas, et madalama C-vitamiini tasemega inimestel on ligi 2,4 korda suurem insulti haigestumise risk. Kaasaegses meditsiinis kasutatakse infarkti ja insuldi ennetamiseks verevedeldajaid (Marevan ja co). Järjest suuremat populaarsust kogub ka väikestes doosides manustatav nn. südameaspiriin. Samas ei puudu ka neil ravimitel sarnaselt teistele medikamentidele tõsised kõrvaltoimed. Nii näiteks tõestasid uuringud, et aspiriini pidev manustamine tõstab vanusega kaasneva maakula degeneratsiooni ehk kollatähni kärbumise ohtu, mis on eakatel üheks sagedasemaks pimedaks jäämise põhjustest. Kuidas C-vitamiin meid siinkohal siis aidata saaks? Väga lihtsalt. Teatavasti on meie veresooned tehtud sidekoest, mille üheks olulisemaks komponendiks on kollageen. Küllaldane kogus C-vitamiini on aga kvaliteetse kollageeni sünteesi üheks võtmefaktoriks. Muu kasiliku kõrval on C-vitamiinil ka verdvedeldav toime. Ja lõpetuseks ei tasu ära unustada fakti, et C-vitamiin on oluline antioksüdant, mis aitab kahjutuks teha organismis pidevalt tekkivaid vabu radikaale. Inimkeeli tähendab see, et C-vitamiin kaitseb meie keha sõna otseses mõttes läbiroostetamise ehk korrodeerumise eest.
C-vitamiini elutähtsast toimest annab tunnistust seegi, et haigestumise korral suureneb pea kõigil loomadel märgatavalt nende maksa ja neerude poolt sünteesitava C-vitamiini tootmine. Inimesed, primaadid, merisead ja teatud nahkhiireliigid on selle võime evolutsiooni käigus aga kahjuks minetanud. Kahekordse Nobeli preemia laureaadi ja C-vitamiini teraapia pioneeri Linus Paulingu arvamuse kohaselt juhtus see põhjusel, et värsked C-vitamiinirikkad viljad oli aastaringselt saadaval ning nii puudus kehal vajadus seda ise sünteesida. Isegi geen, mis vastavat ensüümi (L-gulonolaktoon oksidaasi) aktiveerima peaks, on meil endiselt olemas, kuid nüüdseks mittetoimiv. Üllatavana võib mõjuda fakt, et loomade kehad sünteesivad C-vitamiini glükoosist. Samas on see loogiline, kuna glükoos ja C-vitamiin on oma molekulaarselt struktuurilt võrdlemisi sarnased. Ka rakkudesse sisenemiseks kasutavad glükoos ja C-vitamiin samu retseptorkohti ehk teisisõnu, võistlevad omavahel rakkudesse pääsemise eest, ja seda nii inimestel kui loomadel. Nii võib eeldada, et suhkrurikka eine söömise järel ei omasta meie keha C-vitamiini enam tõhusalt, kuna rakkude retseptorid on juba kinni. Ja kui vaadata, mida inimesed tänapäeval reeglina söövad, siis ei teki küsimustki, kas rakku sisenemisel jääb ukse taha glükoos või C-vitamiin… C-vitamiini ametlikult soovitatav päevane kogus (RDA) on 50–100 mg meeste ja 45–75 mg naiste puhul, Linus Pauling aga soovitas tarbida tervelt 1000 mg 2 korda päevas. Teadusringkondades polemiseeriti niisuguse „jultumuse“ üle tollal ägedalt, seda enam, et Pauling propageeris suure koguse intravenoosse C-vitamiini manustamist ka vähiraviks (teraapiat kasutatakse praeguseni edukalt paljudes alternatiivsetes vähikliinikutes).
Kui aga võtta aluseks tervete loomade organismis igapäevaselt toodetav C-vitamiini kogus ja kohaldada need andmed inimesele, saamegi tulemuseks, et hüpoteetiliselt toodaks terve inimene vastava ensüümi olemasolul igapäevaselt 2000-4000 mg C-vitamiini. Võrdluseks, et kui kohaldada inimese parameetrid primaatidega, kelle keha samuti C-vitamiini toota ei suuda, siis tuleb välja, et ahvid söövad päevas oma normaalse toidusedeli osana 3000-4000 mg C-vitamiini. Ja selle teadmise valguses ei tundugi Linus Paulingu soovitused enam nii jumalavallatud… Võib olla aitab ametlikult soovitatav C-vitamiini mikrokogus tõesti ära hoida skorbuuti, kuid kahtlemata on see hoomamatult kaugel doosist, mis arterite tugevust ja keha üldtoonust tõhusalt tõsta võiks. Parimad biosaadava C-vitamiini allikad on tsitruselised, kiivid ja eestimaine kibuvits ning astelpaju, samuti paprika, maasikad, brokoli, lillkapsas ja ürdid (petersell ja tüümian). Purgivitamiini fännidel tuleks kindlasti eelistada looduslikku, taimedel (kibuvitsal, tsitruselistel, acerola kirsil etc.) põhinevat C-vitamiini ning hoiduda sünteetilisi magusaineid sisaldavatest vitamiinidest. Mao ülehappesuse ilmingute korral on soovitav kasutada C-vitamiini vähemhappelisi, mineraalidega (Mg, K, Zn) puhverdatud askorbaadi vorme või esteriseeritud C-vitamiini. Personaalse sobiva koguse kindlaksmääramine sõltub iga inimese organismi eripärast. Intergratiivse meditsiini esindajate soovitused algavad 1 grammist ja ulatuvad äärmuslikel juhtudel isegi rohkem kui 10 grammini päevas. Haigusnähtude ilmingute puhul tuleks igapäevast doosi tunduvalt suurendada. Üleannustamist ei pruugi paaniliselt karta, kuna C-vitamiin on vesilahustuv ning ülejääk väljutatakse organismist. Liigne kogus annab end tunda gaaside või õrna osmootse kõhulahtisusena. Hoolimata laialt levinud eelarvamusest pole tõsiseltvõetavat teaduslikku kinnitust leidnud ka kahtlus, nagu võiks ohtralt manustatav C-vitamiin aidata kaasa oksalaatkivide tekkimisele neerudes. NB! C-vitamiini suured kogused segavad verevedeldajate toimet ning võivad reageerida teatud amfetamiinidega, mida kasutatakse narkolepsia ja ADD raviks.
Kasemahl on elueliksiir, mille koostisaineteks on loodus aeglaselt ja hoolikalt aastasadade jooksul valinud kõik vajaliku, et puu suudaks talvisest surmaunest taas elule ärgata ja kestma jääda. Kasemahla loomulik, mahe magusus ning puidu aroomained muudavad mahlajoomise inimestele naudinguks. Samas võib kasemahla maitse tänapäeva tehislike maitse-, värv- ning lõhnaainetega harjunud inimestele olla vägagi võõras. Seda enam on põhjust taasavastada side loodusega ning leida uusi maitseelamusi ning naudinguid.
Kasemahk on tervislik mahl, mida sügavkülma pannes saab juua seda aasta ringi ja mis on kasulik nii sees- kui välispidisel kasutamisel.
Vanasti nimetati kaske tarkuse puuks
Sellele võiks tänapäevase seletuse leida kasemahlas sisalduv glutamiinhape, mis on vajalik närvisüsteemi tööks ja oluline suhkrute ja rasvade metabolismis. Glutamiinhappe sool - glutamaat on väga oluline neurotransmitter, olles tähtis õppimise juures ja mälestuste loomisel. Mõttetegevust soodustava kuuri tegemiseks soovitatakse juua kasemahla 21 päeva jooksul, igal hommikul klaasike tühja kõhuga.
Kõige kasulikum on mahla koguda märtsikuus peale esimest noorkuud. Et puud mitte kahjustada tuleb pärast kindlasti auk sulgeda! Ja veel - suhtu loodusse lugupidavalt! Ära unusta puu käest enne küsida, kas ta soovib oma mahla anda.
Kasemahlas sisalduvad taimsed mikroelemendid on inimorganismile kergesti omastatavad, meie keha suudab seal leiduva kiiresti ja tõhusalt ära kasutada. Üks keskmine kasepuu võib anda terve kevade jooksul kuni 4 ämbritäit mahla.
Kasemahl mis on magus, õige pisut hapuka maiguline, võib aurustamise teel tihenduda 60% suhkrusisaldusegasiirupiks, mis on värvuselt sidrunikollane ja paks kui mesi! Kasemahl aitab organismis lahustada fosfaat- ja karbonaatsooladest moodustunud põiekivisid ning soodustab liigsete soolade eemaldamist organismist, ergutades neerude tegevust. Ravikuuriks juuakse kasemahla enne sööki üks klaasitäis korraga kaks kuni kolm korda.
Et teada saada mahlade liikvele mineku ÕIGE aja algust, tuleb käia puu juures kontrollimas: murda väike oksake, ja kui murdekohta vähese aja jooksul mahlatilk ilmub, võibki puuri järele minna. Mahlajooksmise algus ja lõpp ning intensiivsus sõltuvad suuresti ilmadest. Kui mahlavõtmiseks puud valida, siis tuleks kõrvale jätta noored puud. Neile, millel tüve läbimõõt alla 20 sentimeetri, mõjuks “jooksutamine” kurnavalt.
Kasemahla saab koguda seni, kuni kased hiirekõrva lähevad, kõige maitsvamat mahla saab arukaskedelt. Eriti head mahla saab kuivemates ja kõrgemates paikades kasvavatelt kaskedelt. Värskena püsib kasemahl külmkapis 2-3 päeva, kuid hapendatud ja konserveeritud kasemahla saab tarvitada aastaringselt.
Rahvameditsiinis on kasemahlast leitud abi paljude hädade vastu: • Võitleb väsimuse ja stressiga. • Värskendav toime, peletab näljatunnet. • Leevendab peavalu. • Väljutab liigseid sooli ja ergutab neerude tööd. • Leevendab turseid, podagrat ja reumat. • Parandab vereloomet. • Kiirendab ainevahetust ja lahustab tselluliiti. Kasemahla regulaarne kasutamine on omamoodi elustiil valik. On iga inimese otsus, kas kasutada tehniliselt valmistatud keemilisi jooke, milledes leiduvate toimeainete kontsentratsioonid on suured, kuid kõik materjalid on lisatud kunstlikult või valida ehe ning ainulaadne looduse oma toode.
*Tagamaks kasemahla ainulaadse maitse ja väärtuslike omaduste püsimise muutumatuna, säilitatakse mahl sügavkülmutatult. Joomiseks sulata mahl toatemperatuuril, hoia sulatatud mahla külmkapis. Kinnist plastpudelit ei sobi sulatada mikrolaineahjus. Piimjas-hägusaks muutunud mahla maitse on muutunud, seda saavad nautida kääritatud mahla austajad.
Kasemahla limonaad
Kasemahl sobib hästi ka maitsva limonaadi tegemiseks. Vajalik 20 liitri mahla, 4-5 sidrunit, üks 50g pakk pärmi, väheke suhkrut või mett ja rosinaid. Sidrunid tuleb puhastada ning pigistada neist välja kogu mahl kasemahla hulka. Seejärel tuleb sidrunid viilutada, pärm väheses mahlas lahustada, segada juurde suhkur ning kõik ained kasemahla sisse kallata. Hoida 2-3 päeva jahedas kohas, siis kurnata ja pudelitesse villida.