Tuhkapäev
Tuhkapäev (tuhapäev, vastlapäevale ehk lihaheitele järgnev kolmapäev) - liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispühi.
Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Keelud ehk Mida tuhkapäeval teha ei tohi
Mitmetel maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised.
Eriti juuste kammimine, sest vastasel juhul need muutuvad tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud; või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne.
Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud.
Seevastu ärgata tuli varakult, sest laiskleiatest sai muidu aastaks tuhakott.
Kaua ei tohi üleval olla ega tule valgel töötada, sest muidu vaatab laisknaine su ära.Usuti, et laisknaine liigub tuhkapäeva õhtul ringi ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada.
Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade katki minekut. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.
Toidud
Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane.
Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk -leib - tegelikult üsna harilik leib; tehti karaskit ja saiakesi. Tavalisim oli odrakaraski ja odrakuklite küpsetamine. Mulgimaal ja mujalgi on küpsetatud lihaga kakke ja karaskit. Mõnel pool hoiti üks küpsetatud kakkudest karjalaskmispäevaks ja jagati siis loomadele.
Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid.
Keedeti tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder.
Tuhkapoiss, tuhkapuss, tuhatüdruk
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Poisiks või tüdrukuks riietatud nukk. Söega joonistatud silmade ja suuga pea oli riidest või kaalikast, kuhu olid silmad ja suu sisse lõigatud. Tuhapoiss viidi salaja teise pere ukse taha, akna alla või visati üle läve tuppa. Tuhapoiss tuli võimalikult kiiresti edasi järgmisse perre viia. Tähtis oli see enne päikeseloojangut oma perest eemale toimetada. Hädaga on kuju viidud metsa ja seotud puu otsa (vrd metsiku ja kada ajamise kombega) või hävitatud. Kelle peresse tuhapoiss kogemata jäi, see sattus pilkealuseks; uskumuse järgi jäigi pere sel aastal mustaks ja laisaks.
19. sajandi lõpul ja 20. alguses kujunes tuhapoisist noorte nali. Nii võidi tuhatüdruk või -poiss, kaasas kosjakiri, viia pruudiks või peiuks mõnda teise peresse. Ka on tuhapoissi kantud nädalapäevad perest perre ja siis minema visatud.
Tuhanuku viijaid on jälitatud ja kättesaadu suhtes on rakendatud vana karistusviisi: puu või luuavars aeti kasuka/mantli varrukatest läbi, seoti tuhanukk selga ja saadeti minema. Õnnetu ei saanud käsi liigutada ja tal oli üsna keerukas nt metsast läbi saada.
Allikas: Folklore.ee
0 comments
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.