Jüripäev
Jüripäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida peetakse 23. aprillil. See on 303. aastal märtrina surnud ja hiljem pühakuks kuulutatud püha Jüri mälestuspäev. Püha Jüri on lohetapjana peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle ning näitena kristliku kangelaslikkuse avaldumisest.
Eestisse on püha Jüri kultus tulnud nii lääne kui ida poolt. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema maa alistamisega ristirüütlite poolt juba alates 13. sajandist. Jüripäeva kombestik sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni.
Kombed
Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.
Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.
Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.
Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Setumaal Värskas on jüripäev kalmistupäev ja külapüha, kuid seda tähistatakse seal vana kalendri järgi ehk 6. mail.
Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga - tänapäeva rüütlid. Iga kord toimub nende jüripäevaüritus erinevas Eestimaa paigas, et õppida tundma oma kodumaad). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid, Tartus aga näiteks Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts.
Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka.
Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Üldiselt oli pidu omalaadne vastuvõtu- ja liitmisriitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Uustulnukad pidid tihtilugu teistele joogi välja tegema. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika.
Meestepüha
Kirde-Eestis oli jüripäev ühtaegu meestepüha, mille peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. Tegemist oli sealkandis omal ajal ülimalt tähtsa isikuga - küla poolt valitud vanema kogemustega mehega. Ida-Eestis palgati karjane terve küla ühiskarja jaoks. Pärimusest on teada kehutavaid lugusid nõidkarjustest ja nendevahelistest tülidest. Igatahes pidi ta oskama karja-, ussi- ja hundisõnu, samuti muid maagilisi kunste.
Keelud
Keelatud oli kodudes külas käimine, neist peljati otsest kahju. Et oli tegemist olulise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis arvati, et kõike on kerge ära nõiduda ja kahjustada. Esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, võisid anda selleks võimaluse. Iga külla tulijat oli põhjust karta kui võimalikku nõida, kes mõne eseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha.
Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine jüripäeval tähendas, et nii jäi see juhtuma kogu aasta jooksul. Välditi näiteks nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva.
Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti – nii tulevat maod koju.
Mõnes paigas oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida taimede rünnakut kahjurite poolt.
Halb enne oli kolistamine või paugutamine kodu lähedal, ka puudelõhkumine ja pesupesemine – see võis meelitada pikse ligi.[2]
Vaja oli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna, tulevalgel oli toas töötamine keelatud.
Enne jüripäeva ei tohtinud maha istuda, kuna siis ei ole talvine mürgine hingus veel maast välja tulnud.
Kariloomadele ei tohtinud kella kaela panna, neile nimesid panna, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti otsida.
Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine jüripäeval tähendas, et nii jäi see juhtuma kogu aasta jooksul. Välditi näiteks nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva.
Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti – nii tulevat maod koju.
Mõnes paigas oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida taimede rünnakut kahjurite poolt.
Halb enne oli kolistamine või paugutamine kodu lähedal, ka puudelõhkumine ja pesupesemine – see võis meelitada pikse ligi.[2]
Vaja oli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna, tulevalgel oli toas töötamine keelatud.
Enne jüripäeva ei tohtinud maha istuda, kuna siis ei ole talvine mürgine hingus veel maast välja tulnud.
Kariloomadele ei tohtinud kella kaela panna, neile nimesid panna, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti otsida.
0 comments
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.