Mardipäev ja Mardisandid
Hingedeaja sisse jäävat mardipäeva on seostatud surnute mälestamisega, võib-olla seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas Mardus.
Kust sai Mardipäev alguse?
Püha ise on kristlikku algupära.
11. november 397 on Toursi piiskopi Martini (püha Martinuse) matusepäev. Sel päeval olla kogunenud tema matustele arvukalt rahvast ja arvatavasti see panigi aluse mardipäevale.Tuntuim legend sellest pühakust räägib, et kord lõikas ta pooleks oma mantli, et jagada seda lumes külmetava kerjusega.
10. november on Martin Lutheri sünnipäev. Luther sai oma nime aga just Toursi piiskopi järgi.
Ning kuna need olulised tähtpäevad on ligistikku, siis võib see tekitada segadust.
Kuna eesti rahvakombestik on suuresti mõjutatud luteri kirikust, siis siin tähistatakse mardipäeva 10. novembril.
Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul siis ja santimas käiakse mardilaupäeval ehk 9. novembril.
Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasid tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme – mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha.
Mardisandid olidki nagu kehastunud loodusjõud ja haldjad, kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid kogu talu ja selle asukaid, et uuel põllumajandusaastal, mis algas kevadel, kõik hästi läheks ning kogusid kokku ohvriannid.
Mardirituaalid
Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus ja selle juurde kuulusid pikad regivärsilised laulud. Mardid alustasid ukse taga koputamise ja sissepalumislauluga. Pärast pererahva tervitamist võttis mardiisa kaelakotist peoga viljateri, herneid vms ja "külvas" need viljaloitsu saatel põrandale. Järgnes laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööde kontrollimine, mõistatused, mängud, martide tantsimine ja muud etteasted. Mardi-isa andis vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis tervist ning edenemist. Järgnes mangumislaul, millega paluti pererahvalt ande: toidukraami, raha, maiustusi jm. Andide saamisele vastati tänulauluga, siis sooviti perele veel vilja- ja karjaõnne, lasteõnne, kosilase- ja pruudiõnne ning muid häid soove. Lahkumislaulus jäeti pererahvaga jumalaga, sooviti head edenemist ja lubati järgmisel aastal tagasi tulla. Kui marte sisse ei lastud, laulsid nad sajatamislaulu ning võisid pererahva kiusuks ka mitmesuguseid ebameeldivaid tempe teha. Saadud toidukraami ja õllega korraldasid mardisandiks käinud peo; Lääne-Eestis peeti mardipulmasid, mis jäljendasid pulmakombestikku.
Keelud
Mardipäeval kehtis teatud tööde tegemise keeld, eeskätt olid keelatud lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi.
Mardipäeva toit
Mardipäeva traditsiooniline toit oli mardihani. Mardipäevaks on tapetud ka kukkesid ja kanu. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis valmistati ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste.
Kuna eesti rahvakombestik on suuresti mõjutatud luteri kirikust, siis siin tähistatakse mardipäeva 10. novembril.
Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul siis ja santimas käiakse mardilaupäeval ehk 9. novembril.
Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid moodustasid tihti mardipere isa, ema ja lastega. Kanti ka loomakostüüme – mardikaru, -hobune, -sokk jt. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha.
Mardisandid olidki nagu kehastunud loodusjõud ja haldjad, kes mardilaupäeval käisid talust talusse, õnnistasid kogu talu ja selle asukaid, et uuel põllumajandusaastal, mis algas kevadel, kõik hästi läheks ning kogusid kokku ohvriannid.
Mardirituaalid
Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus ja selle juurde kuulusid pikad regivärsilised laulud. Mardid alustasid ukse taga koputamise ja sissepalumislauluga. Pärast pererahva tervitamist võttis mardiisa kaelakotist peoga viljateri, herneid vms ja "külvas" need viljaloitsu saatel põrandale. Järgnes laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööde kontrollimine, mõistatused, mängud, martide tantsimine ja muud etteasted. Mardi-isa andis vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis tervist ning edenemist. Järgnes mangumislaul, millega paluti pererahvalt ande: toidukraami, raha, maiustusi jm. Andide saamisele vastati tänulauluga, siis sooviti perele veel vilja- ja karjaõnne, lasteõnne, kosilase- ja pruudiõnne ning muid häid soove. Lahkumislaulus jäeti pererahvaga jumalaga, sooviti head edenemist ja lubati järgmisel aastal tagasi tulla. Kui marte sisse ei lastud, laulsid nad sajatamislaulu ning võisid pererahva kiusuks ka mitmesuguseid ebameeldivaid tempe teha. Saadud toidukraami ja õllega korraldasid mardisandiks käinud peo; Lääne-Eestis peeti mardipulmasid, mis jäljendasid pulmakombestikku.
Keelud
Mardipäeval kehtis teatud tööde tegemise keeld, eeskätt olid keelatud lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi.
Mardipäeva toit
Mardipäeva traditsiooniline toit oli mardihani. Mardipäevaks on tapetud ka kukkesid ja kanu. Põhja-Eestis valmistati toiduks seapea. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis valmistati ka mardimaukusid ehk tangu- ja jahuvorste.
0 comments
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.