Iga suhe on erinev. Ja ikka on ühiseid jooni selles, miks me suhtes kannatame. Kuigi Lev Tolstoi kirjutas, et „kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu,” on ka lahkukasvamistes sarnast…

Suhte muutmine nõuab julgust, mustrite märkamist ja enda panuse tunnistamist. Kui on mõlema tahe, saab ka kõige keerukamaid suhteid parandada.

Arutlen siin nelja suhetes levinud kari üle, mis tähelepanuta jätmisel võivad hävitada armastuse: usalduse puudumine, mahategemine, süüdistamine ja eraldumine.

Usalduse puudumine võib olla tunne, et ta pole minuga aus või varjab midagi. Tunne, et ma ei julge temaga olla päris mina ise. Hirm, et ta pole järjekindel ja usaldusväärne. Et ta pole minu jaoks kohal, kui teda vajan. Et ta võib mind ära kasutada. Või lausa kahtlemine teise väärtusmaailmas.

Armukadeduse juured on inimese sisemises ebakindluses ja hülgamishirmus. Varasemalt haiget saanu jaoks on usaldamine keeruline, raske on end partnerile avada. Võibolla püüame kontrollida oma partnerit, et ta ei leiaks kedagi paremat ega jätaks meid maha. Võib olla ei alanud suhe mitte ühiste väärtuste pinnalt, vaid pigem seetõttu, et teises nähti midagi ihaldusväärset, mis endal puudu.

Lähisuhete uurija Arthur Aron, Ph.D. New Yorki Stony Brook University’st kinnitab, et kõige paremad on need lähisuhted, mis võimaldavad inimesel areneda, pakkudes tuge otsingutel, õppimisel ja kasvamisel. Suhted, kus erinevad huvid avardavad teineteise maailmu ja julgustavad spontaansust ja mõõdukat riskimist. Usaldamatus teeb just vastupidist – meie maailm kahaneb, kui püüame partnerit kontrollida või ennast allutada teise tahtele. Kui põhiväärtused pole samad, või kui me ei tunne end turvaliselt ja väärtuslikuna, hakkavad ebakindlus ja hirm suhte üle valitsema.

Usaldamatusest saab isetäituv ennustus, pannes meid käituma viisil, mis partnerit vihastab ja eemale tõukab.
Mida sellega peale hakata? Küsi endalt, kas usalduse puudumine tuleneb sellest, kuidas Su partner on varem käitunud, või Su enda hirmudest, või mõlemast? Kui palju Sa ennast usaldad? Kui Sa end ei usalda, siis mis on takistuseks – ebakindlus, vana haav, sõltuvus või midagi muud? Kui Su partner on teinud midagi, mis on usalduse hävitanud, siis on oluline sellest süüdistamata rääkida.

Tähtis on märgata oma täitmata vajadusi ja koos partneriga leida viise, kuidas nendega toime tulla. Võib-olla on vaja määratleda, mis käitumine on Sulle vastuvõetamatu ja teha selles osas kokkuleppeid. Haavade parandamiseks, mis on tekkinud kõrvalsuhetest, sõltuvustest või teistest eraldatuse, kontrolli ja ebastabiilsuse viisidest, on sageli abi teraapiast.

Mahategemine ja kriitika on halvustavad kommentaarid partneri välimuse, ligitõmbavuse, iseloomu või kompetentsuse kohta.
Kritiseerimine võib olla lapsepõlveperest õpitud käitumismuster. Võimalik, et inimene ei teadvusta mis mõju sellisel käitumisel on. Sügavamal tasandil võib olla asi selles, et inimene kardab lähedust ja kaitsena on ülitähelepanelik kaaslase vigade osas, otsides nii kinnitust oma valele valikule. Võib ka olla, et inimene surub alla oma pahameelt või viha ja see imbub välja mürgiste märkustena. Need, kel on probleeme usaldamisega või kes pelgavad hülgamist, võivad mahategemist kasutada selleks, et teine ei oleks küllalt enesekindel, et end kehtestada või lahkuda.

Mahategemine ja sildistamine õõnestavad enesehinnangut ja usaldust. Igaühel on oma nõrkused. Kellegi armastamine tähendab muuhulgas ka mõistmist, miks ta on nagu ta on, ja tema enesehinnangu ja isikliku kasvu toetamist. Armastus tähendab väärtustamist, mitte pidevat vigadele keskendumist.

Uurija John Gottmann kirjeldab kriitikat ja hävitavaid hinnanguid kui kahte neljast suhte hävitamise vahendist. Tema uuringu järgi, kus jälgiti värskete paaride suhtlust ja mikroilmeid, võimaldab kriitika sagedus ennustada suhte purunemist 10 aasta jooksul.

Mida sellega peale hakata? Harjuta kaastunnet ja tolerantsi. Anna vabaks asjad, mida Sa ei saa kontrollida. Õpi olema hetkes täistähelepanuga kohal. Püüa partnerit mõista: miks ja kuidas ta just selliseks on kujunenud. Õppides nägema partneri viha taga peitunud sisemist haavatud last, on võimalik oma reaktsiooni muuta. Vajalik on ka oma vajaduste märkamine, teadvustamine ja täitmine – nii oleme vähem reaktiivsed ja suudame vastuviha asemel pakkuda kaastundlikku tuge.

Süüdistamine on mingi halva tulemuse eest vastutuse panemine partnerile. Sellega võib kaasneda usk, et “mina tean paremini,” samuti püüe “parandada” partnerit.

Kui miski läheb valesti, on meile omane otsida vea põhjust ja see parandada. See omadus on olnud evolutsiooniliselt oluline, parandades võimalusi ohtude keskel ellu jääda. Kontrolli puudumine tekitab ebakindlust. Põhjuse ehk süü leidmine partneris ja katse seda parandada loob tunde, et meil on rohkem kontrolli oma elu üle.

Enamus probleeme on mitmetahulised ja ei oma üht lihtsat põhjust. Me partner ei pruugi teha midagi valesti. Me näeme olukorda läbi oma “luupide ja filtrite” süsteemi, ja meie partneril on asjale teine vaade. Süü otsimine paneb inimesed kaitseseisundisse, enda käitumist õigustama, vasturünnakule või eemalduma. Süüdistamises jäävad inimesed kinni oma “õigusesse” ja taustal olevad tegelikud vajadused läheduse, turvalisuse ja mõju järele jäävad käsitlemata.

Mida selle asemel teha? Vaata ausalt otsa omaenda käitumisele ja ootustele. Kuidas Sa ise oled teadlikult või tahtmatult panustanud probleemi tekkesse? Võta täisvastustus oma panuse eest – olgu see siis ebarealistlikud ootused, möödarääkimine ja valestimõistmine, vihareaktsioon või toetuse mitteandmine. Kui Sulle tundub, et partneri käitumine on Sulle mingil viisil haiget teinud, väljenda seda taktitundeliselt, kasutades “mina”- keelt ja rääkides omaenda tunnetest ja täitmata vajadustest, selle asemel et kirjeldada, mida partner oleks pidanud tegema. Kui Sa näed vajadust muutuse järgi, esita seda pigem palve ja ettepanekuna, kui nõudmisena.

Eraldumine ehk emotsionaalne distants on läheduse vastand. Paarid ei väljenda üksteisele oma tundeid ja vajadusi, ei räägi sellest, mis neile kõige tähtsam on. Sageli maskeeritakse tegelik, haavatav tunne teise tundega, näiteks vihaga. Partneri muutusesoovile reageeritakse endassesulgumisega või lihtsalt jutu mujale viimisega.

Kellelegi ei meeldi olla haavatav. Eriti, kui tunneme, et meie sügavaimad tunded ja vajadused jäävad partneri tähelepanuta. Võib ka olla, et me ei oska midagi peale hakata, kui teine räägib oma valust. Kuulamise asemel võib reaktsiooniks olla katse olukorda kohe “lahendada”. Inimesed, kes on kogenud kaotust, hoolimatust või vägivalda, võivad tunda end ohustatuna lähedusest ja vältida nii enda kui teiste tundeid.

Emotsionaalne distants võib panna mõlemat partnerit kahtlema selles, kas tema vajadused saavad selles suhtes kunagi täidetud. Partnerid võivad hakata elama lahusolevaid elusid, suheldes ainult logistika ja kohustuste pinnalt. Seksuaalne lähedus võib kaduda ning üksinduse ja valu tunded süvenevad. Üks või mõlemad võivad otsida oma vajaduste rahuldamiseks teisi viise – vanemarolli ületähtsustamine, keskendumine tööle, kõrvalsuhe või alkoholi või muu aine kuritarvitamine. Kõik see võib viia lahkuminekuni.

Mida teha? Läheduse (taas)loomine algab valmidusega olla iseendaga ja partneriga aus ja ehe. On vaja julgust ja tahet muutuda, loobuda harjumuspärastest mustritest.

Paariteraapia võib olla abiks hävitavate käitumismustrite märkamisel ja uute suhtlemisviiside õppimisel. Kasu on ka ühe või mõlema partneri individuaalteraapiast, et tegelda usaldamatuse, emotsionaalsete traumadega, hirmudega või liigtugevate kaitsetega. Seksuaalse läheduse taastamiseks on vaja selle olulisust tunnistada ja näha seksi mõlema partneri vajaduste täitmisena. Vaja on taasluua usaldus, turvaline ja avatud suhtlemine ning läheduse väljendamine.

Armastava paarisuhte aluseks on austus ja lähedus. Ilma turvalise kontaktita pole usaldust, ja ilma usalduseta kaotame võime olla mängulised ja spontaansed.

Need olukorrad, kus inimesed üksteist hävitavad või eemale tõukavad, kasvatavad viha ja valu. Need tunded kogunevad ja käärivad mõlemas, sageli allasurutuna, mõjutades igapäevaelu kvaliteeti. Kui nende tunnetega ei tegele, hävitavad need lõpuks suhte.

Hea uudis on see, et ka kaua kogunenud tundekogumitega saab tegeleda, probleeme saab lahendada ja käitumismustreid muuta. Vaja on mõlema tahet, muus osas saab abi otsida.

Allikas