Toomapäev ehk jõuluaja algus
Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine.
Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Töökeelud
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käisidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käisidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja uue rakenduse leidsid õlekujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.
Esimest korda avaldatud - siin
0 comments
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.