Hingedepäev - 2. november

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hingedeaeg

Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedepäeva traditsioone.

Keskajal oli kristlikus Euroopas kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on Briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Kui reformatsioonijärgsel Inglismaal läksid 1. novembri pühakutepäev ja 2. novembri hingedepäev mõnevõrra rahvakombestikus segamini, siis Mandri-Euroopas säilis hingedepäeva traditsioon Martin Lutheri õpetuse kiuste visamaltki.

Kuigi luteri kirikus pole sel päeval päris sarnast tähendust katoliku kirikuga, säilis tähtpäeva traditsioon inimeste mälus ja ilmalikes kommetes siiski. Lähedaste haudade külastamine on väga levinud ka ateistide seas.

Briti saartel, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides on protestantliku kultuuri seas tähtpäev tänapäeval peaasjalikult ilmaliku iseloomuga ja seda peetakse Halloweeni nime all 31. oktoobri õhtul ja ööl vastu 1. novembrit.

Mehhikos on hoopis levinud nn. Surnute päev (Día de los Muertos), mida tähistatakse küll samuti 2. novembril, paralleelselt kiriklike pühakutepäeva ja hingedepäevaga, kuid selle tähtpäeva juured ulatuvad juba kristluse-eelsesse Asteekide kultuuri. Lähedase aja tõttu Halloweeniga peetakse USAs neid tihti sarnasteks pühadeks, ometi on neil päevadel tegelikkuses vähe ühist. Surnute päeval palvetatakse ja meenutatakse lahkunud sõpru ja lähedasi.

Paljudes katoliikliku pärandiga Euroopa riikides on pühakutepäev ja hingedepäev pühadeks, mil inimesed võtavad end töölt vabaks ning viivad surnuaedadele lilli ja küünlaid, samuti saavad lapsed kinke, peamiselt maiustusi ja mänguasju.

Lillede viimine surnuaeda on levinud Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Belgias, Madalmaades, Prantsusmaal ja Iirimaal. Poolas, Slovakkias, Ungaris, Leedus, Horvaatias, Sloveenias, Rumeenias, Austrias, Saksamaal, Rootsis, Norras ja Soomes on nagu Eestiski kombeks pigem süüdata surnuaial küünlaid ning külastada lahkunud sugulaste haudu.

2 novembril on  kalendri järgi hingedepäev. Meie esivanemad ei tähistanud hingedepäeva, oli hingedeaeg, tuld tehti ja küünalt põletati hoopiski hingede eest kaitseks kuna usuti, et manalasse kinni jäänud hinged on kurjad ja teevad halba. Hingedeajal, kui hinged liikvel, tuli ennast ja oma kodu nende eest kaitsta, samuti neisse aupaklikult suhtuda. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

 Hingedeaeg lõppes marrusepäeval (mardipäev) mil manala valitseja Marrus isiklikult mööda ilma käis ja ringi liikuvaid hingi tagasi manalasse viis. Meie esivanematel läksid hinged Toonelasse, mitte manalasse, manalas olid kinnijäänud hinged ning ka nende hinged, kes maeti kirikuaedadesse. Kristluse üks põhiõpetustest ju väidab, et hing peabki olema hauas kinni seni kuni saabub viimne kohtupäev ning hinged vabanevad haudadest.

Hingede päev on üldse mingi pseudopäev mis kiriku poolt loodud hingede kinni pidamiseks ja hoidmiseks. Meie esivanemate jaoks oli tähtis hingedeaeg, mis algas keskeltläbi kuu enne marrusepäeva, mitte mingi konkreetne päev.
Eriti vastutustundetu on rääkida hingedepäevast kui esivanemate mälestuspäevast (a la pane küünal aknale ja see juhatab hinge koju.). Toonela oli meie pärimustes koht, kuhu läksid head hinged, et sealt siis uuesti maale kehastuda. Toonelat kutsuti ka Tolleks Ilmaks. Manala see-eest oli aga rõske ja pime koht, kuhu jäid kinni enesetapjad, vägivaldselt hukkunud ning kiriklikult maha maetud. Seal siis hinged ootasid ja lootsid, et kunagi keegi neid vabastama tuleks.
Hingede manalasse kinni jäämiseks oli mitmeid mooduseid:

1. eriti väekas või mõjuvõimas inimene, keda hoiti kinni, et kasutada tema teadmisi, abi ja oskuseid, luues tema abiga tootemeid ning väestades loitse.

2. inimene kelle keha maeti maha jäi maa külge kinni, hing oli manalas umbes neli põlve ehk 100 aastat ning pääses seejärel vabaks Toonelasse, et ümber sündida. Kui hinge ei mälestatud, siis ta ajapikku lihtsalt hajus ning kaotas oma olemuse.
3. vägivaldselt hukkunud (aga mitte lahingus langenud) inimesed ning enesetapjad. Nende hing jäi kinni manalasse ning tihti ilmutasid nad end hukkumise kohas (näiteks uppujatest said näkid ja vetehaldjad).
4. kui inimese keha peale selle surma ei põletatud, vaid maeti maha, seoti sellega inimese energiakeha maaga ning seega ka hing.

Hingedeaeg oli rahulik hilissügine aeg, mis lõppes Mardusepäevaga (Mardipäev) mil surmariigi valitseja Mardus isiklikult käis mööda ilma ringi ja kutsus kuu aega maa peal ringi liikunud hinged tagasi Manalasse. Kuni selle ajani pidid aga elavad tegema kõik endast sõltuva, et ringi liikuvad hinged kurja ei teeks. 1 novembrist algas jaguaeg, mil tuli oma igapäevast toitu jagada lahkunute hingedega, Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine.Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd, sest kurjad hinged võisid minna lõnga sisse.

Hingedeaja ilmad on pimedad, udused ja sumedad.