"Kuhu küll kaob armastus?" küsis väike Õnn oma isalt.
"Ta sureb," vastas isa ja jätkas: "Inimesed, mu poeg, ei hoia seda, mis neil on. Nas lihtsalt ei oska armastada!"
Väike Õnn jäi mõttesse: "Kui kasvan suureks, siis hakkan inimesi aitama!"
Läksid aastad, väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus ikka veel meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid keegi ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib niimoodi hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile ümber maalilma.
Ta reisis kaua ja kõndis pikka teed kuid ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks Õnnel väsis, ta peatus, suure puu all, et puhata. Tema tähelepanu äratasid lähenevad sammud. Silmi tõstes nägi ta enda ees vana ja väetit vanaeite närustes riietes, kes oli paljajalu ning toetus kepile. Vanaeit oli nõrkemas, lausa kokku kukumas. Veidi hinge tõmmanud,  hakkas ta rääkima: "On solvav, kui sind peetakse hädiseks vanaeideks, tegelikult olen ma aga veel noor ja minu nimi on Armastus!"
"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas!"
Armastus vaatas talle otsa ja küsis: "Kuidas on sinu nimi?"
"Õnn" kõlas vastuseks.
"Kas tõesti? Mulle on räägitud samuti, et Õnn peab olema imeilus." Seda öeldes tõmbas Armastus oma närude vahelt välja peegli ja näitas seda Õnnele.
Peeglist ennast nähes hakkas Õnn lohutamatult nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda.
"Oh, mida küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud on!" nuuksus Õnn.
"Pole midagi"lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme üksteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."
Selle suure puu all, kus nad esmakordselt kohtusid, andsid Armastus ja Õnn üksteisele lubaduse, et nüüdsest alates ei lahku nad üksteise kõrvalt enam kunagi.
 Sellest peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta. Aga inimesed ei suuda seda seniajani mõista.