Jõulupühade aeg lõpeb kolmekuningapäevaga. Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga.

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva ja legend räägib, et Kristuse leidsid kolm Idamaa tarka just taevas süttinud tähe järgi.Kuid pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale saigi 6. jaanuar tavaks kolmekuningapäeva tähistada.

Sellel päeval tuli priskelt süüa ja õlut juua, küpsetati ka pirukat, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. See kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naisterahvas siis sai temast oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.Prantsusmaal süüakse kolmekuningapäeval spetsiaalset kooki, kuhu on peidetud talisman, mille leidjat ootab õnn.

Käidi ka kirikus vett õnnistamas, ja toodi kirikust pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi kolmekuningapäeval jõulu- ja näärikuused sellel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli ja on tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.