Inimesed üle maa räägivad erinevaid keeli. Inglise, vene, hispaania, prantsuse…mida iganes. Olenevalt sellest, kel mis ind ja sisemine põlemine on, võiksime õppida neid järgemööda juurde ja selgeks. Paljud meist on küsinud enda käest: kas sa Inimese keeles rääkida oskad?

Nii tahan uskuda, et inimesed oma olemuselt on siiski kõik head. Et alati ei tehta kõike millegi jaoks või kellegi pärast. Et vahel lihtsalt oleme, märkame, anname ja aitame. Niisama.

 Sest tahame südamest, et oleks hästi. Ükski tänu pole võrreldav silmadega, kus peegeldub sõnatu „aitäh!“. Usun, et iga heategu kokkuvõttes tuleb ühel või teisel moel ikka tagasi. On ju Piibliski kirjas: “Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile. Ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on”.
Ma pole küll usklik aga üht usun ma küll.

Pole üldse tähtis, mis keeles räägid sina või mina. Palju uskumatult kaunim on mõte sellest, kui me kõik oskaksime rääkida Inimese keeles.