AHM e. KALJUKASS (10. jaanuar – 9. veebruar ) – Kaljukass on loom kellega ei taha ükski jahimees oma vabast tahtest tegemist teha. Nagu ei keegi teine kaitseb kaljukass oma maad, armukadedalt jälgib kõiki võõraid, kes läbivad tema territooriumi ja ei kannata neid, kes kavatsevad tema maadele elama jääda, jahti pidada, urge kaevata ning poegida. Kaljukassi perioodil sündinud on teistest inimestest armukadedamad ning seavad oma suguvõsa huvid kõrgemale oma isiklikest huvidest. Kaljukass pole teder, nähtaval olla ei meeldi, lagedaid alasid väldib, enda suhtes on väga kriitiline, ei kahtle oma mõistuses, ega oma välimuses, mistõttu on kaljukassil rohkem truusid ja lojaalseid sõpru, kui värvikaid ning kõvahäälseid ennasttäis metsavendasid. Kaljukassil on puhtad urud, kaljukassid ise võivad kiidelda oma puhta karvastikuga, tugevate küüntega. Kaljukass on selline haruldane loom, kellel pole vihavaenlasi, seepärast teades kaljukassi aukoodeksit austavad teda isegi vaenlased ning vastased , nad teavad varakult mida võib kaljukassilt oodata ja ei karda kaljukassi poole pöörata selga.

RONK (10. veebruar – 9. märts )– Ronk on tark lind, kuid tark mitte õpitu pärast vaid kogu oma olemuselt tark, algupäraselt tark ja mõistev. Ronk inimeste kohta öeldakse, et peaaju pole neile vaja piisab seljaajust, aga jumalate nali seisneb selles, et tegelikult mõistab ronk seda mille üle kulub tarkuritel piinavateks mõttetegevusteks aastaid. Ronk vastab koheselt õigesti küsimusele, mille lahenduse leidmiseks peaksid paljud nõiad rasket tööd tegema. Ta tunnetab paremini kui saab aru ja hüpates üle loogilistest ahelatest ütleb ta õige vastuse, kuid kuidas ta selleni jõudis seletada ta ei suuda. Rongad jõuavad harva karjääris kõrgetele positsioonidele. Lihtsalt sellepärast, et silmapiir on kaugel ning rahvas kaugele ei lähe, tal ei ole sammukestki liikumiseks – murda ajast ja arust
juurdunud teguviisid, hüvasti jätta traditsioonidega, kirjaoskamatute vanaisade- isade nõuannetega, reeta kodumaa… Isegi kui Ronk vahest tõuseb kõrgele, siis on see lihtsalt sellepärast, et ta ei räägi kõigest sellest mida ta näeb oma terava pilguga muidu satuks ta peksu alla ja aetaks minema nagu hullu. Tavaliselt on rongad aeglased ja rahulikud, sest tõeline tarkus ei kannata edevust. Nad näevad kõike ette ja kui neil on vaja hammustada õuna ei kiirusta nad liikuvale teele vaid lendavad kohe sinna kus see peatub.

KÄRP (10. märts – 9.aprill ) – Kärp on loom, kes tunneb endas suurt jõudu. Ta on seda nii täis, et lausa kõrvust voolab välja. Ta ei istu ühe kohapeal isegi tundigi, kogu aeg liikvel ja kui keegi tabab
teda liikumatuna ning laialivalguvana siis see on sügavalt ekslik arvates, et lõpuks nägin kärpi rahus: ta hoopis mõtleb palavikuliselt välja sadu keerulisi manöövreid, näiteks kuidas hiilida naabruses olevasse metsa ning teised kärbid paljaks röövida, või siis on ta oma plaanides kõik vastikud oravad ära kägistanud nii oma kui ka naabermetsas. Kärp on niivõrd enesekindel ja oma õigsuses veendunud, et ta ei hooli normidest, seadustest ega reeglitest. Ta usub siiralt, et teeb häid ja vajalikke tegusid, siis kui ta röövib vöötoravat – vahi kui paks teine – või kägistab oravat – ei kiunu nii palju, - et teda armastatakse ja teda imetletakse mitte ainult tema osavuse tõttu vaid ka nende tegude pärast mida ta teeb. Üldiselt on kärp tegelikult omakasupüüdmatu ning tundlik inimene, kes pigem tuleb teistest meelsamini appi. Üldiselt võib ta laenata vajalikku nii endale kui ka võõrastele ühtemoodi siiralt.

KÄRNKONN (10. aprill – 9. mai ) – Kärnkonn ehk kõige hämmastavam loom, sest ta saab elada nii vees, vee all kui ka maapeal. Kärnkonn elab isegi metsas puude peal. See hämmastav kohanemisvõime annab kärnkonna ajal sündinud inimesele ande töötada lihtsatel töödel nagu näiteks põllul või siis metsatöölisena samamoodi kui hõivata kõrgeid positsioone riigivalitsemisel, juhtida vägesid, saavutada edu muusikas, kirjanduses, kunstis, teaduses. Kärnkonnad võrreldes teistega langevad harva depressiooni, neil on enamasti kõikjal hea, kuid sellel on ka teine külg: Kärnkonnad tunnevad end kõikjal niivõrd hubaselt, et nad harva pürgivad veel kuhugi. Kärnkonn inimene võib näiteks terve oma elu töötada aednikuna, saades imeliselt aru, et ta võiks kui pisutki rohkem pingutada saada juhatajaks, maavanemaks või siis isegi tsaariks selles riigis. Tavaliselt vastab kärnkonn selle peale „aga miks?”. Mul on niigi hea. Aga Tsaarile tuleb kõikidest ettekanda, nahka hoida, Tsaar on alati süüdi ja Tsaari külge riputatakse kõik koerad … Kärnkonni hinnatakse nende kuldsete hingede poolest, mis on peidetud nende silmapaistmatute nahkade alla, kuid kärnkonnad ise tahes tahtmatult sobivad inimestega, hing pole riietus, seda on vaja veel järele vaadata!

ROHUTIRTS (10. mai – 9. juuni ) – Rohkem kui kellelegi teisele ei meeldi rohutirtsule välja näidata väsimust, lüüasaamist, ebaõnne. Ta laulab alati, lehvitab tiibu, mõnuleb päikese käes. Inimesed alati naeratavad, kui vaatavad rohutirtsu, igas rohutirtsus on valgusekiir – lihtsalt lesida murul päikese all. Rohutirts tõuseb kergusega õhku, kuigi ta süda väriseb hirmust enne igat hüpet, kuid ikkagi ta hüppab sirutab tiivad ja lendab, lendab värisedes hirmust ning vaimustusest. Uues asukohas võib oodata suured hirmuäratavad elukad, seal võivad olla verejanulised ämblikud, kuid võib olla ka imeline päikesepaisteline aas, magusate marjadega ja … teiste imeilusate rohutirtsude, mardikate ning liblikatega! Võib – olla suurim argpüks maailmas tunnistab rohutirts seda vaid kõige lähedastematele, aga kõikide teiste jaoks on ta muretu ja rõõmsameelne olevus, kes saavutab kõik kergesti, ilma jõupingutusteta, kes saab läbi kõikide olenditega maailmas nii nagu rohutirtsudegagi nii kõikide, kõikide teistegagi. Rohutirts pole töökas selles mõttes, sest pole otsustusvõimeline, ta haarab küll ühest ja teisest. Tihti ta jätab pooleli alustatu, kuid teised imestavad, et ta jõuab palju isegi teistest visamatest rohkem. Saladus peitub selles, et visates enamikest pooleli olevaid töid käest, pöördub ta siiski enamuse juurde tagasi ning häbenedes oma heitliku meelt lõpetab need kiiresti ja edukalt. Kui nentida, et rohutirts haarab kõike kiirelt võib öelda, et suur jumal lõi ta ühel oma headest päevadest ja heas meeleolus.

HAMSTER ( 10. juuni – 9.juuli ) – Hamster on olend, kes magab peaaegu üheksa kuud aastas, kuid ärkveloleku ajal ilmutab ta meeletut aktiivsust, jõudes korjata põldudelt leiba ja kanda oma hoiupaigad maast laeni täis. Hamster – inimene on võimeline töötama ilma puhkamata ööd ja päevad läbi, kiirustades rüüpab kuuma kohvi ja uuesti mattub peadpidi töösse. Sellistel päevadel jõuab ta
taha samapalju, kui sünnipärane sipelgas jõuab seda teha kuu aja jooksul. Kuid peale seda on tema jõuvarud ammendatud ja ta kukub kokku nii, et keel ripakil ning ellu ärkamine võtab tal kaua, kaua aega, ent sipelgas ikka veel töötab ja töötab ent kui tuleb aeg nende töötulemusi võrrelda siis polegi selge kumb suudab rohkem! Hamstreid armastatakse nende pehme iseloomu, mittekiirustamise ja heasüdamlikkuse poolest. Hamstrid armastavad ja oskavad, isegi puhkamise ajal – lihtsalt lesida murul päikese all.

TIGU (10. juuli – 9. august ) – Tigu erineb erilise tundlikkusega. Nad on väga peened ja täpsed teiste inimeste tundmises, tigudest võivad saada ilmelised juhid, kuna nad teavad kuidas sütitada ning inimesi enda juurde tuua, millega mõjutada, et nad oleksid valmis viskuma kasvõi kuristikku. Kuid sellel ülitundlikkusel on ka teine pool: nad on valmis andma võõrale kõik mida nad omavad, millega on nad kiidelnud, surudes vastu seina isegi lähedased, kogu aeg iseendale kinnitades, et neid on palju kordi petetud, kaua võib ning aeg on ka endale mõelda … See ülitundlikkus muudab nad valusalt haavatavateks. Päästes sulgevad nad end teokarpi, tuues sealt vaid ettekäändeid, jälgides maailma, püüdes mitte kuhugi sekkuda. Need inimesed elavad pooleldi väljamõeldud maailmas, seal tunnevad nad end palju paremini kui reaalses maailmas, naastes räägivad nad igatsusega, et hilinesid sündimisega oma paarsada aastat või isegi tuhat, arvates millegi pärast, et minevikus oleksid nad kindlasti olnud vürstid aga mitte orjad! Paremat vestluskaaslast kui tigu pole olemas, ehk tema kaasasündinud ülitundlikkus aitab näha vestluskaaslase meeleolu ja nad ei ole kunagi ebaviisakad, alati abivalmis, aitavad välja tulla delikaatsest olukorrast. Teod on targad, kuigi nende mõistus ei vii neid kunagi rikastumiseni, eduka karjäärini ning oma äri õitsenguni. Mitte keegi peale tigude ei ole võimeline välja mõtlema illusoorseid maailmu, kuid kui palju läheb neil kaduma magusatest unistustest teel reaalsusesse!

SIPELGAS (10. august – 9. september ) Sipelgas – ehk ainus olend siin maalilmas, kes ei karda kunagi üle töötada. Sipelgat on harva näha tegevusetult ja siiski ta kas puhastab oma jalgu või kõrvu, lakub puhtaks oma läikivat lahinguvarustust, aga inimene kes on sündinud sipelgana planeerib oma puhkeminuteid päevajagu ette ja kõikidest teistest visamalt püüab seda täita. Sipelgas teeb pidevalt tööd isegi kui see näib sihitu ekslemisena tihnikus. Ta kas karjatab loomi, samal ajal kaitstes neid võõraste sipelgate eest, või siis ehitab, tassib saaki koju. Ta ei ütle endale kunagi: aitab ma olen piisavalt teinud. Ta püüab alati teha rohkem ja sellepärast teda hinnatakse, isegi proovitakse talle rohkem tööd anda ehk osa oma tööst tema kaela määrida. Sipelgas tassib, nuriseb harva. Selline tööarmastus premeeritakse: Sipelgat märgatakse, tõstetakse ametiredelil, antakse järjest raskemaid töid, vastutusrikkamaid. Ja las räägivad, et sipelgas võtab mitte mõistusega vaid tööarmastusega, kuid geenius – see on üks protsent andekust ja üheksakümmend üheksa tööarmastust!

PÕRNIKAS (10. september – 9. oktoober ) – Põrnikas – keegi ei talu sellised elumuutusi nagu põrnikas. Kui ussina elutseb maa all ja närib juuri, on ta veendunud, et nii kulgeb kogu tema elu. Kui ta muutub nukuks ning tardub rahusse, hüütab vaimuvälgatuses: „ Kui rumal ma enne olin!“, mõistes, vot nüüd lõpuks saan ma aru kuidas tuleb elada, nüüd teab kuidas elada, nüüd hakkab elama ainult nii … Saabub aeg ning kookon puruneb, noor põrnikas ronib maa alt välja sirutab tiibu … Põrnikat rohkem kui kedagi teist piinab, et ta ei saa oma lastele selgitada kuidas nad hakkavad elama, üldse ei tohi kellelegi seletada, kuidas elada, et nad oskaksid muutuda tõelisteks tiibadega, kuna enamus ju niimoodi surebki paksude pimedate ussidena … Töös saavutab kergesti kõik eesmärgid kui teda ei juhita kõrvale karjääri kergematelt teedelt tõe otsingute raskemate teedele, filosoofilistele või usulistele radadele, õige elu moraalsete-eetiliste väravate otsingutele.

KOBRAS (10. oktoober – 9 november ) Kopra püüdlused korra ja rahu saavutamisel on viinud teda selleni, et ta on õppinud ehitama tamme, tõstma ojade ja jõgede veetaset ning tegema paisutiike. Kõik loomad kohanevad ilmaga, kuid kobras kohandab ilma enda järgi, kohandab oma iseloomu ja päevarežiimi. Kopral on alati kõik käeulatuses, ta kunagi ei kiirusta, töötab rahulikult ja enesekindlalt. Teised loomad kadestavad teda, kuid kopra elu on nende jaoks liialt keeruline. Olla kobras tähendab palju teada ja palju osata. Aga kui loomad põgenevad kabuhirmus tormi ja metsatulekahjude eest, sukeldub kobras lihtsalt oma veealusesse urgu ning rahulikult ootab selle tühiasja möödumist, mis teiste loomade jaoks on katastroof. Kobras oskab oma elu seada nii, et kõik tema kõrval olevad tunnevad end rahulikult ja kaitstuna, isegi siis kui ülejäänud maailm kokku kukub.

KOER (10. november – 9. detsember ) Koera eripäraks on ustavus ja julgus. Maailmas, kus keegi ei pea oma sõna on koer ainuke, kes ikka veel hoiab kinni vanast au koodeksist, ausast sõnast, ta ei löö kunagi maaslamajat selga ega allapoole vööd, mis iganes kasu see ei tooks ja kuidas ka tema ja tema vanamoodsate harjumuste üle ei naerdaks. Sõpradele on ta pimestamiseni lojaalne ja mitte mingid reetmised ega petmised ei kõiguta tema usku inimeste headusesse ja kaitseb neid ikka edasi. Ja nii imelik kui see ka poleks usaldavad teda isegi vastased rohkem, kui oma sõpru ning kaasvõitlejaid. Koerale võib usaldada oma raha, saladused ja isikliku elu. Kui sõpra ähvardab hädaoht ei hirmuta koera ei noa ega võimuga. Ta ei ole nagu kass, kes rahulikult jätkab enda pesemist kui samalajal kõrval tapetakse tema peremeest, koer hüppab ja klammerdub kõri külge isegi siis kui teab, et see jääb tema viimaseks hüppeks. Koera jaoks on palju olulisem elada oma südametunnistusega kooskõlas, kui seadusega, mis on täna üks ja homme teine. Ta ei püüdle karjääritegemisele, kuid mitte harva ei kohta koera ärimaailma tippudes, poliitikas, juhtumis süsteemis, kuna koera usaldavad isegi tema vastased.

KARU (10. detsember – 9. jaanuar )
Karu – metsade peremees, kuid ei ole loomade kuningas, pole kõikide metsade, steppide, kõrbete ja mägede kuningas ja kõik selle pärast, et varem sündis karude piiritu laiskus. Ta teab seda on sellega harjunud ning õppinud sellega elama, ise võib enda kohta rääkida midagi, mis jätab temast narri mulje. Vaid vähesed teavad, et näiliselt kohmakas karu võib alistada võidusõidu hobuse, suudab teatud seisundis kägistada põdra ja kanda seda esi käppadel, tunda kõva maakihi all olevat hiirepesa ning saada sealt hiir kätte enne kui kõige kiirem kass jõuab öelda „mjäu”. Aga mitte jõud ega osavus ei tee temast metsade peremeest. Teda peetakse peamiseks sellepärast, et kõige tema võimsuse juures on ta imeliselt lihtne ja muretu, tähelepanelik nõrgemate suhtes, ei solvu tühiasjade pärast ning ise tunneb mõnu isegi kõige vähemast: mee kätte saamisest, lamades vaarikavõrsete all lutsides neid ning samal ajal soojendades oma kõhtu. Karu kadestavad paljud loomad ja linnud, kuna ta magab kogu karmi talve oma soojas hubases koopas, see räägib tema suurest mõistusest ja tema oskusest seda korraldada …. Kui tal seda tungivalt vaja on.