Täna hommikulauas lapsega  hommikut süües ja last vaadates meenus mulle mu vanaema (kes veel elus ja  hetkel 94 a). Miks küsite Teie, aga seepärast, et tegin endale pasteediga saiu hapukurgiga ja laps soovis samasugust. Kuna ta meil iseloomuga, siis haaras laualt ühe minu ja ei soovinud väiksemaks lõikamist vaid pusis suure võiku kallal. Kogu seda pulli vaadates meenuski mulle lapsepõlv ja vanaema. Temal oli kombeks teha (laste)lastele "ampsuvõileibu"  no see siis selline, et tegi võileiva valmis ja siis algused pooleks ja veel  teistpidi mitmed viilud sisse. Muidugi oskasime me ka tavalisi võileibu süüa, kuid vanaema hoolitsus ja soov nii teha olid nii loomulikud asjad, et me ei keelanud talle seda rõõmu. Veel meenub, kui sõime, pani ta alati lauale ajalehe, et see siis peale mustaks saamist pliidi alla visata... praegu mõtlen, et kas poleks olnud lapiga lihtsam puru kokku pühkida.... aga noh, inimesed on ju erinevad ja omamoodi imelikud.