Tagasihoidlik kirikakar
Tema kohta võib julgelt öelda väike, aga vapper, sest see pisike lilleke on suutnud koduneda pea kõikjal maailmas ning kord iluaeda tulnuna katab varsti mullapinna muruniidukitki kartmata. Küll pelgab ta aga vihma ja ööd, mil oma õienupud kinni paneb. Eeterlikke õlisid, park- ja mõruaineid, orgaanilisi happeid, saponiine ja flavonoide sisaldava kirikakra ladinakeelses nimes Bellis perennis tähendab sõna bellis «ilus», perennis aga «igavene».
Selle pisikesel lillekesel on nimesid mitu: kirikakar, maarjalill, margareeta, mariienroos…

1. Naha klaaristaja. Väikeste valgete, punaste või roosade õitega kirikakar tasakaalustab ebapuhast ja aknest nahka, sest avab ummistunud poorid, utsitab naha ainevahetuse tegusamalt tööle, rahustab põletikku ja ärritust ning hõlbustab turgutavatel ainetel paremini nahka imenduda.
2. Sinikate tohterdaja. Ega teda Inglismaal vanasti ilmaasjata verevalumirohuks kutsutud, sest sinikaidtohterdab kirikakar sama hästi kui teisedki tema korvõielised sugulased arnika, saialill, kummel ja raudrohi, olgu siis taimemahla või õietõmmisena.
3. Haavade ravija. Mõnel pool on margareetat kutsutud ka haavarohuks.Vanas Roomas käsutasid leegione saatvad arstid orje kottide viisi kirikakart koguma, sest tema mahlaga immutatud sidemetega mähiti noole- ja mõõgahaavu. Ristisõdalasedki võidsid tema salviga vigastusi ja murtud luid. Maarjalille tõmmis, kompress või vann on hea raskesti paranevatele haavadele, aga ka paisetele ja hemorroididele.
4. Kevadine puhastaja. Ühest õigest kevadsalatist ei tohiks kindlasti puududa ka kirikakralehed, sest need aitavad organismil vabaneda talvega kogunenud jääkainetest, mis olemise väsinuks ja keha raskeks muudavad.Sellespisikeses taimes on tugev uuendav vägi – kasvatab ta ju uusi lehti lakkamatult isegi hilissügisel, alustab kohe lume sulades ega kao aiast isegi peal tallates. Kehas on selline uuendav jõud maksal ja sestap rahvameditsiin kirikakart maksatoonikuna kasutabki. Veel turgutab margareeta seedimist, neerusid ja sapipõit.Temaga ravitakse kõhukinnisust, soolepõletikku, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandeid, artriiti, reumat ja podagrat. Selle tarvis vala 1 tl värsketele või kuivatatud õitele klaas keeva vett, lase tõmmata 5–8 minutit ja joo 1–3 klaasi päevas.
5. Menüü täiustaja. Kuna kirikakar haigusi ja putukaid ei karda, saab teda julgelt süüa. Lisaks salatile poeta noori lehti ka supi või vokiroa sisse. Vanu võid muidugi ka süüa, aga need on puised. Veidi mõrkjad õied ehivad aga iga soolast ja magusat toitu, värsked õiepungad on vahvad võileival,marineerituna aga asendavad uhkelt kappareid.
6. Köha-nohu hurjutaja. Hingamisteede põletike puhul lahtistab kirikakratee röga, vaigistab köha ja põletikku, rahustab nohu ning toob leevendust ka bronhiaalastma ja tuberkuloosi korral.
7. Lapse tuju vaigistaja. Möödunud sajandil elanud kuulus Šveitsi taimetark Johann Künzlesoovitas lisada kirikakart igasse lastele mõeldud teesegusse, sest see vaigistab nende pisarad ja emotsioonid. Vanas Euroopas peetaksegi margareetat laste ja süütuse lilleks.
8. Legendide looja. Germaani hõimudele kuulutas kirikakar oma kollase südamikuga nende päikesejumala Balduri kohalolu ja kandis nimegi Balduri silm. Skandinaavia mütoloogias õitses see lilleke armastuse, ilu, viljakuse, kulla, sõja ja surma jumalanna Freya aedades. Keldid pühendasid ta põllumeeste kaitsjale, lihtrahva hulgast võrsunud pühale Margaretile. Kuninglikesse kõrgustesse tõusis margareeta aga 13. sajandil, mil Prantsuse kuningas Louis IX ta koos liiliaga oma vapililleks ülendas.


Autor:
Marika Makarova, ajakiri ÜKs