Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks, kohati pudrupäevaks.
Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest.Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog ehk talve süda lüüakse lõhki. Küünlapäevaga lõppes kesktalve periood ja ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks.
Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute auks.Rahvapärane ajaarvamine algas kõige sagedamini küünlapäevast.
Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid naiste koduse töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine, mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse sel aastal head tervist. 

Küünlad

Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi.

 Küünlad kuuluvad muistsest ajast riituste, pühade, karnevalide, protsessioonide ja pidulike hetkede juurde. Küünlavalgus markeerib sakraalset aega ja tule mõju inimese elukäigule. Küünal on sageli olnud materiaalse ja vaimumaailma ühendajaks.
Rahvatraditsioonis aga ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ja tulevikku, tehakse kaitseriitusi ja ravitakse. Küünlad on olnud kasutusel ka maagiliste riituste juures, keskajast on levinud teated nendega nõidumisest.
Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel 19. sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased on süüdanud sugulaste ja armsate inimeste haudadel küünlaid jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal. Küünlad asetatakse ka inimese hukkumispaika. Viimase kümmekonna aasta jooksul on saanud tavaks süüdata küünlad kalmudel või akendel ka hingedepäeval.