Jaanitule maagia, ennustused ja traditsioonid
Püha kese, jaanituli, läida sel tähtsal õhtul ilmtingimata, sest vanarahvas teab rääkida lugusid kuningas Jaanist, kes ratsutab jaaniööl ühest kohast teise ja vaatab üle, kas tuled ikka põlevad. Ära Jaanile pettumust valmista!
Tuletegemine oli paikkonniti küll erinev, kuid oluline oli, et lõke ikka võimalikult kaugele paistaks, mistõttu süüdati see näiteks mäel või ülejäänud maastikust kõrgemal asuval kiigeplatsil. Mitmed Lõuna-Eesti künkad kannavad veel tänaseni nime Jaanimägi. Tasasemates paikades tehti tuli vahel kahe või ühe kõrge varda otsa pandud tõrvatünni sisse, sest nii kaugele, kui tulekuma paistis, usuti ümbrus kurja eest kaitstud olevat.
Jaanitule suitsule omistati tervistavaid ning rikkust toovaid omadusi.
Vanade
uskumuste kohaselt pidi iga peoline lõkketulle midagi ohverdama.
Ohvrianniks sobisid vili, vill, leib, sool, rasv, puder, hein ja muu
maarahvale oluline, mida enne leekidesse heitmist ümber lõkke kanti.
Andameid tulle visates saadeti teele manamissõnad ja sooviti midagi
head. Paremaid palu annetati ka pühade hiite ning ohvrikivide juures.
Muide, jaanitulele minek oli kohustuslik kõigile, kes vähegi jalgu alla võtta suutsid. Kojujääjaid tabanud meie esivanemate meelest kohutavad hädad: lühike linasaak, umbrohtu täis põllud, võimetus tööd teha.
Trall lõkke ümber ja armumaagia.
Nagu arvata võib, olid põhilised jaaniõhtu meelelahutajad tants, laul, kiikumine ning erinevad mängud (köievedu, jõuvõtud, hundiratta viskamine, kivitõstmine jms). Näiteks vallalised lidusid abiellumise peale võidu. Arvati, et esimeseks tulnud noormees naib tuleval aastal naise ning tüdrukust võitja saab tanu alla.
Lillepärgade ja kaskedega ehitud kiigel loodeti hoogu tehes mõjutada viljasaaki paremuse poole. Mida kõrgem hookaar, seda pikem vili, uskus vanarahvas.
Jaanitulelt ei puudunud ka oma keelekaste, milleks oli enamasti jaaniõlu ehk jaanikahi. Peale haugati kohupiimast valmistatud einet, näiteks sõira ja korpe, jaaniõhtu tarvis küpsetati ka mitmesuguseid saiu ja karaskeid.
Ka Jaani-nimelisi peeti meeles – tehti neile kingitusi, äratati hommikul lauluga ning pandi pähe pärg. Meelespidamine polnud niisama, Jaan pidi vastu õlu või viinaga kostitama. Vallaliste jaoks oli jaanipüha üks aasta olulisimaid päevi, mil sai oma kiindumusest teada anda, ihaldatavat maagia abil mõjutada ning ennustada tulevast. Jaaniööl tõid poisid väljavalitud tüdrukute magamiskambri ukse või akna taha armukaski. Kaseokste tooja(d) oli(d) neidistele tavaliselt teada, sest kui tüdruk kase koiduajaks tuppa oli viinud, tähendas see noormehele neiu heakskiitu. Neiudki ei istunud käed rüpes, vaid veetsid jaaniöö erinevaid lilli korjates. Usuti, et üheksa erinevat õit padja all ilmutavad neiule unes tulevast. Nõiduslikke lilli küpsetati kakkude sees meeldivatele noormeestele, et neid endasse armuma panna. Imetabast mõju jaaniööle omistades segati armukakkude ja -jookide sekka oma higi, karvu ning menstruaalverdki ja söödeti-joodeti armuvõrku püüdmise nimel ihaldusobjektile. Ka jaanilaupäevase saunaskäigu ajal ihu külge kleepunud vihalehega sai vastassoo esindajat end märkama panna. Ilu ja nooruse säilitamise ning päevitamise eest hoidmise (kaame sakste jume oli taluneiude iluideaal) ei pidanud piigad paljuks jaanikastes püherdada. Kastest arvati olevat abi ka silma- ja nahahaiguste ravimisel. Tõbiste jalgade tervendamise nimel käidi jaaniööl kaste sees paljajalu ning kukerpall kastmes pidi vältima seljahädasid.
Muide, jaanitulele minek oli kohustuslik kõigile, kes vähegi jalgu alla võtta suutsid. Kojujääjaid tabanud meie esivanemate meelest kohutavad hädad: lühike linasaak, umbrohtu täis põllud, võimetus tööd teha.
Nagu arvata võib, olid põhilised jaaniõhtu meelelahutajad tants, laul, kiikumine ning erinevad mängud (köievedu, jõuvõtud, hundiratta viskamine, kivitõstmine jms). Näiteks vallalised lidusid abiellumise peale võidu. Arvati, et esimeseks tulnud noormees naib tuleval aastal naise ning tüdrukust võitja saab tanu alla.
Lillepärgade ja kaskedega ehitud kiigel loodeti hoogu tehes mõjutada viljasaaki paremuse poole. Mida kõrgem hookaar, seda pikem vili, uskus vanarahvas.
Jaanitulelt ei puudunud ka oma keelekaste, milleks oli enamasti jaaniõlu ehk jaanikahi. Peale haugati kohupiimast valmistatud einet, näiteks sõira ja korpe, jaaniõhtu tarvis küpsetati ka mitmesuguseid saiu ja karaskeid.
Ka Jaani-nimelisi peeti meeles – tehti neile kingitusi, äratati hommikul lauluga ning pandi pähe pärg. Meelespidamine polnud niisama, Jaan pidi vastu õlu või viinaga kostitama. Vallaliste jaoks oli jaanipüha üks aasta olulisimaid päevi, mil sai oma kiindumusest teada anda, ihaldatavat maagia abil mõjutada ning ennustada tulevast. Jaaniööl tõid poisid väljavalitud tüdrukute magamiskambri ukse või akna taha armukaski. Kaseokste tooja(d) oli(d) neidistele tavaliselt teada, sest kui tüdruk kase koiduajaks tuppa oli viinud, tähendas see noormehele neiu heakskiitu. Neiudki ei istunud käed rüpes, vaid veetsid jaaniöö erinevaid lilli korjates. Usuti, et üheksa erinevat õit padja all ilmutavad neiule unes tulevast. Nõiduslikke lilli küpsetati kakkude sees meeldivatele noormeestele, et neid endasse armuma panna. Imetabast mõju jaaniööle omistades segati armukakkude ja -jookide sekka oma higi, karvu ning menstruaalverdki ja söödeti-joodeti armuvõrku püüdmise nimel ihaldusobjektile. Ka jaanilaupäevase saunaskäigu ajal ihu külge kleepunud vihalehega sai vastassoo esindajat end märkama panna. Ilu ja nooruse säilitamise ning päevitamise eest hoidmise (kaame sakste jume oli taluneiude iluideaal) ei pidanud piigad paljuks jaanikastes püherdada. Kastest arvati olevat abi ka silma- ja nahahaiguste ravimisel. Tõbiste jalgade tervendamise nimel käidi jaaniööl kaste sees paljajalu ning kukerpall kastmes pidi vältima seljahädasid.
Sõnajalaõis
Kaunis
õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale
rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime,
teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida
üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber
ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei
tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis
tuli viia kohe metsast välja.
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine.
Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Kaunis
õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale
rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime,
teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida
üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber
ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei
tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis
tuli viia kohe metsast välja.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine.
Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi
kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi
oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi
sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate
romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite
korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp
pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju
inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel
viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna
tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni
ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja.
Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav
ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli
tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused –
talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Legendi järgi tuleb jaanipäeva öösel korjata seitse erinevat lille ja panna need ööseks padja alla ja näed unes oma tulevast. Aga asi ei ole nii lihtne kui paistab. Lillede korjamiseks pead ronima üle seitsme aia näiteks karjamaal üle erinevate aedade ja igast aiast üks lill. Ning veel üks asi -lillede korjamise ajal tuleb vait olla.
Buduaar.ee ja folklore.ee
0 comments
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.