“Sa ei leia kunagi millegi jaoks aega. Kui soovid
aega, siis pead seda võtma.” - Charles Buxton



Noor ja edukas mees sõitis naabruskonna tänavatel, liikudes oma uue Jaguariga
natuke liiga kiiresti. Ühel hetkel tabas tema auto küljeust kivi. Mees vajutas
pidurid põhja, tagurdas kiiresti tagasi ning hüppas autost välja. Vihasena haaras ta kivi visanud lapsest kinni, lükkas ta vastu pargitud autot ning karjus: “Mida kuradit sa tegid!?
See on uhiuus auto ja maksab väga palju raha. Miks sa nii tegid!?”
Poiss vastas kartlikult: “Palun härra....palun vabandust. Ma ei teadnud, mida muud
teha.....ma viskasin kiviga, kuna keegi teine ei peatunud...”
Pisarad mööda nägu alla voolamas, näitas poiss käega teisele poole teed.
“Seal on mu vend,” ütles ta, “ta sõitis üle äärekivi ja kukkus ratastoolist maha. Ma ei jaksa
teda tooli tagasi tõsta.”
Nuuksudes küsis poiss ehmunud mehelt abi: “Kas te saaksite aidata mu venda ratastooli
tagasi tõsta? Tal on valus, kuid ta on minu jaoks liiga raske.”
Mees, olles kuuldust šokeeritud, aitas kiiresti puudega poisi ratastooli tagasi.
“Suur tänu teile, härra,” ütles tänulik poiss võõrale.
Liiga erutatud sõnadeks, vaatas mees, kuidas väike poiss oma ratastooli aheldatud venda
kodu poole lükkas. Jaguarini kõndis ta väga mõtlikult ja aeglaselt. Auto kahjustused oli silmaga näha,
kuid mees ei parandanud ust kunagi ära. Ta jättis selle endale kui meeldetuletuseks:" ära
liigu elust nii kiiresti läbi, et keegi peaks sinu tähelepanu saamiseks sind kiviga
viskama!