Et rabarber on hapu, teavad kõik. Hapu maitse tuleneb õun-, sidrun- ja oblikhappest. Kui kaks esimest on organismile igati sobilikud, siis viimane võib rohkel söömisel tekitada probleeme. On teada, et oblikhape seob organismis kaltsiumi ja võib moodustuda vastavaid sooli oksalaadi näol.

Kui rabarberit palju iseseisvalt süüa, võib organismis tekkida isegi kaltsiumipuudus. Tasub sedagi teada, et lehtedes on ligi 10 korda rohkem oblikhapet kui vartes ja puitunud vartes on see sisaldus samuti suurem kui noortes vartes. Kuid oblikhappe halva mõju vähendamiseks tuleb rabarberit ühendada piimasaadustega või juua toidule lisaks klaas piima ja kombineerida toite täisteraviljatoodetega. Piimasaadused ja täisteraviljad mitte üksnes ei lisa kaltsiumi, vaid seovad ka endaga oblikhapet ja eraldatakse organismist jääkainena.

Ka on soovitav keeta toite rabarberist kaaneta (oblikhape lendub). Vanarahvatarkuse järgi pandi marliga peenestatud munakoor potti keemise ajaks, et siduda oblikhapet ja juurde anda ka kaltsiumi. Muidugi peavad olema ettevaatlikud suurte koguste söömisel need, kel luuhõrenemise, maksahaiguste ning oblikhappeliste neerukivide kahtlus. Kui rabarberit just iga päev suurtes kogustes ei sööda, siis oblikhape probleeme ei tekita.

Rabarberist on palju kasu

Lisaks hapetele on rabarberi söödav osa rikas ka muudest ainetest. Rabarber on tõesti energiavaene, sest minimaalselt on süsivesikuid, puudub rasv ja valgud. Kuid varred sisaldavad rohkesti kaaliumi, mõõdukalt fosforit, kaltsiumi ja rauda. Kaltsiumist pole küll kasu, sest oblikhape seob selle. Leidub B-rühma vitamiine, vähesel määral C-vitamiini ja karotiini.

Rabarberis on aga väärtuslikku glükosiidi, millel on nõrk naissuguhormoonilaadne toime. Nagu teisteski taimedes, nii on ka rabarberis kiudaineid, mis on vajalikud normaalseks seedimiseks. Otseselt “vitamiini pommiks” me rabarberit lugeda ei saa, ometi on kevadine värske köögivili organismi puhastav ja söögiisu tekitav. Ikkagi tuleks ka toorelt süüa või teha mahla, mis aitab seedeprotsessi reguleerida. Söögem seda siis kohupiimaga, jogurtiga, vahukoorega, vaniljekastmega, jäätisega või mõne muu piimasaadusega.

Rabarber sisaldab rikkalikult K-vitamiini, kaltsiumit ja kaaliumit, mõõdukalt fosforit, rauda, B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja karotiini. Orgaanilistest hapetest õun-, sidrun- ja oblikhapet; flavonoidide ühendeid jt. Tugevale maitsele vaatamata sisaldab taim kuni 93% vett. Samuti leidub temas rohkelt kiudaineid.

Ravimina kasutatakse ka juuri, millest peale kuivatamist teha pulber, mis sobib hästi lahtistina (1 noaotsatäis korraga). Kui esimest varajast saaki ei jõuta ära süüa, siis võib tükkidena sügavkümutada ja kasutada talvel koogi või supi valmistamiseks. Suveks kasvavad uued varred ja nii saab väärtuslikku saaki sügiseni. Ärge laske varsi vanaks minna, nad puituvad ja sisaldavad rohkem oblikhapet.

Toiduks igat moodi 

Algselt söödi toiduks ainult lehti, tänapäeval kasutatakse neid vähem ja rohkem ikka varsi. Kuid kevadiste värskete roheliste suppide valmistamiseks on mõttekas kasutada ka lehti, mis annavad hapuka maitse ja annab võimaluse süüa suppi koos hapukoorega, kompenseerides nii kaltsiumi kao.