Oli kord õunapuu...
kes armastas väga üht väikest poissi.
See poiss tuli iga päev tema juurde ja korjas puu alt lehti ning tegi neist lehekroone ning mängis metsakuningat.
Ta ronis mööda tüve üles ja kiikus puu okstel
ning sõi õunapuu õunu.
Ja nad mängisid koos peitust...
Ning kui poiss väsis, heitis ta puu varju magama.
See poiss armastas puud...
väga.
Ja puu oli õnnelik.
Nii möödus aeg.
Poiss kasvas suuremaks.
Ja nüüd leidis puu end tihti üksi.

Ühel päeval tuli poiss puu alla ja puu lausus:"Armas, Poiss, tule ja roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu oksal, söö mu õunu ja mängi mu varjus ning tunne ennast õnnelikuna."
"Ma olen liiga suur, et ronida ja mängida,"
vastas poiss.
"Ma tahan endale asju osta ja elust rõõmu tunda. Ma tahan raha. Kas sul on mulle raha anda?"
"Anna andeks, " ütles puu, "kuid mul pole raha. Mul on ainult lehti ja õunu. Korja mu õunu ja müü need linnas ära. Siis saad raha ja sa oledki õnnelik."
Poiss roniski puu otsa ja korjas õunapuult õunu ning viis need endaga kaasa.
Ja puu oli õnnelik.

Kuid poiss jäi kauaks ära...
ja puu muutus jälle kurvaks.
Siis ühel päeval tuli poiss jälle tagasi ja puu sahises rõõmust ning lausus:"Tule, Poiss, roni mööda mu tüve üles ja kiigu mu okstel ja ole õnnelik."
"Mul on liiga palju tegemist, et puude otsas ronida,"vastas poiss. "Ma tahan endale maja, kus mul oleks soe," lausus ta. "Ma tahan endale naist ja tahan endale lapsi, sellepärast ongi mulle seda vaja. Kas sul oleks mu jaoks maja?" "Ei ole," ütles puu. "Mu maja on mets, kuid sa võid mu oksad ära saagida ja endale maja ehitada. Ja sa oledki õnnelik."
Poiss saagiski puu oksad ära ja viis need endaga kaasa ja ehitas neist maja.
Ja puu oli õnnelik.

Poiss jäi jälle kauaks ära.

Kui ta tagasi tuli, oli puu nii õnnelik, et suutis vaevu kõnelda. " Tule, Poiss," sosistas ta, "tule ja mängi minuga". " Ma olen liiga vana ja kurb, et sinuga mängida," vastas poiss. "Ma tahan endale paati, mis mind siit kaugele ära viiks. Kas sul oleks mu jaoks paati?"
"Raiu mu tüvi maha ja ehita endale paat,"ütles puu. "Siis sa võid minema purjetada... ja sa oledki õnnelik."
Poiss raiuski puu tüve maha...
ning ehitas paadi ja purjetas minema.
Ja puu oli õnnelik...
kuid mitte päriselt.
Pika aja pärast tuli poiss uuesti tagasi "Anna andeks, Poiss," ütles puu,"kuid mul pole sulle enam midagi anda - mul pole enam õunu."
"Mu hambad on liiga kehvad, et õunu süüa," vastas poiss. " Mul pole enam oksi," lausus puu."Sa ei saa nendel enam kiikuda...", "Ma olen liiga vana, et okstel kiikuda," vastas poiss. "Mul pole enam tüve," lausus puu. "Sa ei saa seda mööda ronida..." " Ma olen ronimiseks liiga väsinud," vastas poiss. "Anna andeks," ohsas puu. "Ma tahaksin sulle midagi anda... kuid mul pole enam midagi. Olen vaid üks vana känd. Anna mulle andeks..."
"Mulle pole enam palju vaja," vasta poiss, "ainult üht vaikset kohta, kus istuda ja puhata. Ma olen väga väsinud." "Hea küll,"lausus puu ja ajas end nii sirgu kui suutis," istumiseks ja puhkamiseks on vana känd hea küll. Tule, poiss, istu maha. Istu ja puhka."
Poiss istuski.
Ja puu oli õnnelik....