Vähesed on oma kehaga, tema jõu ja iluga rahul, mõtlemata sellele, et siia ilma sündides oleme ta ise sellise valinud. 
Vajame just seda keha, vastasel juhul oleksime valinud teiste vanemate loodud keha. Teeme oma valiku suurest armastusest, sest läbi tema saame õppida just seda, mida praegu vajame.
Ja keha võtab meid armastusega vastu. Ärge unustage, et mina ja keha moodustame küll füüsilise maailma terviku - inimese - kuid me oleme erinevad. Kui Te süvenenult selle peale mõtlete ja oma keha tänate, tunnete kindlasti keha vastust. Aga kes oma vaevade ja pettumuste tõttu leiab ikkagi põhjuse keha kiruda ja tahab parem olemata olla, siis teadke - just praegu tegite oma keha haigemaks. Võimaluste piires oma keha muuta on igaühel võimalik. Seda tuleb teha heaga.
Olemist inimene ise ei määra, see on Jumala teha. Selleks meil endal mõistust ei jätku. Ülejäänus annab Jumal vabaduse ja valikuvõimaluse.

Kujutage ette laia teed enda ees. See on Teie saatuse tee. Üks äär on negatiivne - porine kraav. Teine positiivne - õitsev aas. Keskel - tasakaal. Mismoodi oma teel kõnnite - kas kraavis või aasal, lasete kukerpalli või liigute valsisammul, kiiresti või aeglaselt - see on oma teha. Kes ei taha füüsilist vaeva tunda, see tõusku kiiremini vaimuks, aga enne peab Maa peal kõike õigesti tegema ja maised tarkused ära õppima. See on paratamatu.

Inimestel on kombeks trotslikult öelda: "Aga minu iseloom on selline... ja mina teen nii... " Mis on iseloom? Iseloom on meie kõigi eelmiste elude kogemuste summa. Kui ma põhjendan oma eksimusi iseloomuga ja vigu parandada ei kavatse, siis ise kannatan.

Kõik, mis me oma saatuse teel praeguses elus muudame, kujundab meie järgmise elu põhiplaani. Haridus, kombed, oskused, andekus, töökus, teod, ideaalid, tervis jne. on meie praeguses elus meie arvates ülitähtsad, kosmiliselt aga pisiasjad. Need pisiasjad kokku annavad aga järgmise elu aluse, millele tõusta ehk põhiplaani. Seega tunneme alateadlikult õigesti, mis on tähtis, aga ei mõista, kus see tulemus küll nii kaua ootab ja oleme pettunud, kui heale teole ei järgne kohe tulemust.

Need inimesed, kes eitavad taassündi, eitavad tõelisust. Ka Päikest ja Kuud võime eitada, aga ometi on nad olemas ja vastavalt loodusseadustele taidavad oma ülesannet. Kes arvab, et kui ta teeb inimsilmale nähtamatult musti tegusid ja keegi ei saa teada, see eksib. Tema enda vaimne mina teab ja näeb ning, vastavalt karma seadusele, peab ta selle kunagi lunastama.

Inimest, kellel on raske elu, ei ole vaja haletseda. Teda tuleks õpetada andeks paluma, et ta on kellelegi halba teinud või et ta halva endale tõmbas, ja Õpetada endale andeks andma, et nii tegi. Samuti kehalt andeks paluma, et keha seda kõike taluma on pidanud.
Karma seadust - ettemääratud paratamatust - iseloomustab lihtsalt ja selgelt vanasõna: mida külvad, seda lõikad. Kui palud ausalt andeks, siis aitab. Aususe mõõdupuu asub igaühe hinges, st. tulemus sõltub iseendast.
Karma seadus toimib kaugele. Nähtamatud energiasidemed on võimalik vabastada, kui need teadvustame.



Eelmiste elude mittemäletamine ja seetõttu taassünni eitamine tuleneb sellest, et inimese vaimne reostus on mälu ära kustutanud. Ainult puhashing saab mäletada. Vaadake ja kõnelge lastega - nad vapustavad Teid oma teadmistega. Nende tõde ja õiglus on jumalikud. Nende näiline rumalus tuleneb aga täiskasvanute arusaamast, et hinnatav on ainult füüsilise maailma kogemuslik tarkus.
Me peaksime lastelt õppima nende puhast maailmatunnetust, mitte aga päev päevalt vägivaldselt seda alla suruma. Iga täiskasvanu, kes ilma objektiivselt olukorda selgitamata lapsele ütleb: pead, nii on tarvis, kas sa siis ise aru ei saa, õpi elama, on kurjategija.
Laps teab, kuidas peab.
Kui talle seletatakse, et vaata, praegu peab nende asjaolude tõttu tegema hoopis vastupidi, et füüsilises maailmas on inimesed nii harjunud, nii on kombeks - anna andeks, et ma pean praegu sinu tõekspidamiste vastu tegema, sind sundima, aga ma ei oska teisiti - siis on see momendi tõde. Ja laps ei protesteeri.

Mitte vabakasvatus, vaid olukorra lahtiseletamine vabastab lapse hingelisest kriisist. Laps vajab oma isa-ema elutõde, sest sarnane tõmbab sarnast ja laps on tulnud neile vanematele just teatud sarnasuse tõttu. Vabakasvatus on kasvatuse puudumine. See on olukord, kus vanemad ei ole oma vanemlikke kohustusi täitnud.

Isa-ema läbi ei sünni laps ilmaasjata. Vanemad, kes on juba kohanenud praeguse füüsilise maailmaga, on kohustatud last õpetama, et ka tema kohaneks, oskaks elus igas situatsioonis olla tema ise, et ei peaks pidevalt peaga vastu seina jooksma ja läbi oma valu õppima. See on loodusseadus ja see vanem, kes ei ole oma last tema 18-ndaks eluaastaks varustanud elutarkustega, saab karma seaduse toimet tunda. Õpetada saab erinevalt, nagu juba eespool räägitud. Vanemal on õigus last ka füüsiliselt õpetada - I tšakra mõjutamine vitsaga toimib vabastavalt VI ja VII tšakrale. Vastupidine on lubamatu - see alandab inimest. Teadma peab seda, et sellist õpetust vajavaid lapsi on haruharva.

Alati peab lapsevanem mõtlema: "Millega mina ise sellise olukorra olen esile kutsunud?" Ja andeks paluma oma vea eest, selgitades lapsele tõelise põhjuse lapsele mõistetavas keeles. Laps annab alati andeks ja õpib igast veast. Ärge kartke, et Teie reputatsioon langeb. Vastupidi - laps hindab Teie õiglust ja lugupidamine vanema vastu tõuseb. Ükski laps ei taha näha oma vanemaid halvas valguses ja ta kaitseb oma vanemaid alati kogu maailma eest. Puberteediiga on murrang, pärast seda on vigade parandus tunduvalt keerulisem.

Laps vajab karmi tõtt, mitte ilusaid valesid. Ainult läbi tõe õpitakse. Tõde teeb vabaks. Hirmuvalitsemise all olev laps on silmakirjalik ja tema protest kasvab kibestumisest tigeduseks. Samal ajal kärbitakse alatiseks tema eneseväärikus. Laps vajab, et iga konfliktsituatsiooni puhul talle ausalt öeldaks, kas see on tingitud temast või millestki muust.